Esmaspäev, 30. november 2009

INTUITIIVPEDAGOOGIKA, Vestlus Järna Solviki kooli õpetaja Pär Ahlbomiga



Balder nr 3, 2007

Mats Ahlberg

INTUITIIVPEDAGOOGIKA

Vestlus Järna Solviki kooli õpetaja Pär Ahlbomiga

Rootsi keelest tõlkinud Marve Randlepp



Kuula nüüd: „Kommunikatsioon tähendab, et me täiskasvanud ei võta lapsi kui tülikaid või raskeid. Me töötame koos läbi raskused, mis meil elus ette tulevad ja mis seisaksid muidu seinana meie ja laste vahel.

Kui me lahendame probleeme sel teel, et laseme lastel lihtsalt olla need, kes nad on, kaob meil lõpuks soov neid muuta. Siis ja ainult siis tunnevad lapsed, et me tõesti mõistame neid.

Töö endaga ja usalduslik kontakt, mis me seeläbi lastega saavutame, loovad kindlustunde, mis võimaldab igal lapsel kasvada ja muutuda oma rütmis ja valmiduses."

See on tekst, mille iga õpetaja peaks sedelile üles kirjutama ja alati taskus käepärast hoidma – et see püsiks meeles ja innustaks. Samuti iga lapsevanem. Seda saab lugeda ka Solviki kooli tutvustusest. Suhtlemiskunsti kõrval rõhutab kool mängu ja kunsti tähendust õpetamises. Solviki kooli pedagoogiline suund arendati välja Järna Waldorfkoolis 1970ndatel, Solviki koliti 1981. Kool tegeleb ka õpetajate täiendkoolitusega, Saksamaal on sellist tehtud 10 aastat, Rootsis käivitus 3-aastane osaajaline koolitus kevadel 2007, 150 osavõtjaga. Õpetajakoolitus on nimeks saanud Intuitiivpedagoogika, mida see tähendab? Küsime Pär Ahlbomilt, kes on palju aastaid tegutsenud Solvikis õpetaja ja muusikuna.


Mida tähendab intuitiivpedagoogika, kuidas see välja näeb?

On selge, et see on pretensioonikas nimi. Antroposoofid võivad tõesti arvata, et intuitsioonist rääkimine on pretensioonikas. (Antroposoofiline koolitustee kirjeldab intuitsiooni kui kolmandat ja kõrgeimat staadiumi inimese vaimses arengus.) Tavaliselt mõistame selle sõna all midagi tundmatut ja määramatut, mis siiski juhib õiges suunas. Mitte et kool tahaks antroposoofilise koolitustee järgi suruda õpilasi läbi kujutlusvõime ja inspiratsiooni intuitsioonini. Tegemist on intuitiivse selle poolega, mida inimene tunneb vaistlikult, otseselt teadmata.

Tundub, et termin on hästi valitud, sellest ei saada valesti aru. Inimesed tahavad, et see tähendaks midagi konkreetset. Küsimus on õpetaja vabanemises hirmust ja ängistusest. Ma räägin praegu õpetajatest, sest just neid tuleb koolitusele kõige rohkem. Õpetajate hulgas tõuseb vajadus vabaneda ettevalmistustest ja ettekujutustest selle kohta, mida tegema peab. Ma mõtlen nõudmisi, mida esitatakse ja mida peaks teadma juba enne esitamist, tead ju küll.

Jah.

Seda tajuvad peaaegu kõik inimesed uskumatu survena. Seepärast on palju haigusi, läbipõlemist ja stressi. Kõigil inimestel on varandus – avatuse, lusti ja tegutsemisvalmiduse mõõtmatu potentsiaal. See jääb lõksu ettekujutustesse, et midagi, mida ette ei tea, peab juhtuma, enamasti veel midagi ebameeldivat. On ju tõsi: tülikad lapsed ja ettearvamatud asjaolud tulevad ja hävitavad selle, mida ma planeerinud olen. Nii on see paljudel õpetajatel, pooleldi teadvustatuna – see on tõeliselt hirmutav.


Kool tähendab puhkust

Sellest dilemmast sai koolitus alguse, ja alguse sai ta siitsamast, Solviki koolist. Me töötame niiviisi, et kõik vähemalt üritavad hingata rahulikult ja vabaneda hirmudest. Vähehaaval on hakatud küsima, kuidas me töötame, kas me ei tahaks teha kursusi.

Ilmneb, et ennekõike tunnevad Järna Solviki kooli vastu huvi waldorfõpetajad ja terapeudid teistest maadest. 9 aastat tagasi alustasime iga-aastaste nädal aega kestvate kursustega Hollandis. Mõne aasta pärast kolis kursus Saksamaale ja osalejate arv kasvas.

Kui materjali kogunes selle ainsa nädala jaoks liiga palju, arutasime osavõtjatega ja otsustasime, et laseme kursusel laieneda koolituseks – õigemini antikoolituseks, sest seda see on. Nagu meie kool on katse vabaneda koolist.

Kuidas sa seda selgitad?

Meie, kes me alustasime selle kooliga, olime skeptilised iseenda kooliskäimise kogemuse suhtes. On selge, et ei saa niisama lihtsalt kooli ära võtta. Siis peab tegema midagi muud, püstitama teised eesmärgid. Arva, mida kool kunagi tähendas – see oli vaba aeg, kui ei pidanud midagi tegema. Sellest tähendusest lähtuvalt üritame sundi kõrvaldada. Tead ju, et meil oli õigus haridusele, millest sai koolikohustus. Kui lähed vaestesse maadesse, räägitakse seal jätkuvalt õigusest haridusele. Niipea kui nad saavad natuke tsiviliseeritumaks, tekib koolikohustus. Pole kahtlust, et kõik tahavad kooli minna, aga kui nad on alustanud, siis nad enam ei taha, vaid peavad. Kogu tsiviliseeritud maailm on asjast valesti aru saanud, see on vaieldamatu probleem.

Algusest peale on meil olnud palju füüsilist tegevust, lapsed mängivad. Mingil hetkel mõistsime, et sellel on seos tervisega ja see on tervisele hea. Oli suurepärane kuulda kooliarstilt, kellest me kõik väga hoolime, et meie lapsed on seda tervemad, mida kauem nad on siin käinud.


Tervis on midagi enamat kui end hästi tunda

Küsimus on eelkõige tervises. Ei peaks arvama, et ma mõtlen ainult midagi taolist nagu „end hästi tundma". Alati pole võimalik end hästi tunda, vahel on isegi tervislik end mitte hästi tunda. Tead seda kohta Steineri Müsteeriumidraamades, kus Capesius läheb hulluks ja tunneb end põrgulikult. Teda külastab arst Benedictus, kes vastab Capesiuse kaebustele: „Ich finde Euch im Glück." („Leian, et olete õnnelikus olukorras.") „Aga mul on nii raske olla!" Kolm korda vastab Benedictus: „Ich finde Euch im Glück."

Kõlab paradoksaalselt, et tervis võib end varjata suure häda ja viletsuse taha. Mulle isiklikult on see küsimus palju tähendanud. Mulle ei meeldi, kui keegi tahab tervist kõrvale lükata millegi muu, kõrgema ja tähtsama nimel, siis tõmbun tagasi. Kui inimene ohverdab tervise millegi nimel, tuleb olla eriti ettevaatlik, et seda ei tehta sellepärast, et teiste arvel ennast välja elada; tegemist võib olla teatud liiki mugavusega. See pole lihtne küsimus.

Saad sa välja tuua, mida sa ise tervise all silmas pead?

Mul pole valmis vastust, mida ma tervise all silmas pean. Aga see on jällegi midagi paradoksaalset, püüda edasi ja olla samal ajal rahul sellega, mis on. Rahulolu ei sega püüdlemist ja püüdlus ei sega rahulolu. Steineril on suurepärane termin: „fliessende Resignation", voolav resignatsioon. See tähendab teadvustatud, voolavat, aktiivset väsimust. Nagu öeldud, terviseküsimus pole lihtne, aga on väga tähtis.

Sageli mõeldakse tervise all, et kehaga on kõik hästi.

Keha on tähtis, aga kui mina mõtlen tervisele, pean ma silmas palju enamat: keha, psüühika ja keskkond. See on üks tervik, tervis ei tähenda ainult mind. Ma ei saa olla õnnelik meeleheitel maailmas, see ei õnnestu. Kui näiteks praegu on Birmas nagu seal on, siis mina ei saa olla siin rahul, õnnelik ja kõht täis. See on haige, see pole tervis.

Mõte on selles, et inimene paneb ümbritsevat olukorda tähele, ei ole „lahti ühendatud". Selline autonoomia on ju täiesti negatiivne: mul on hea olla, ükskõik kuidas teistel ka ei läheks. See on väga kasutu filosoofia.


Kristlus peab arendama oma võimet kaasa tunda.
Milles tuleneb kaastunde puudus lääne kultuuris?

See on budistlik joon kristluses, mis pole lõplikult välja arenenud. Kaastunne jäi ligimesearmastuse vägivaldse probleemi varju.


Nüüd ma ei saanud aru?

Ajaloolistel põhjustel lükkas kristlus kaastunde kõrvale. Kaastunne polnud tähtsaim, nüüd hakkab ta selleks saama.


Poliitika, raha ja pedagoogika

Tagasi kooli juurde. Tänapäeval peavad poliitikud pedagoogilisi debatte, juhivad oma unistustega järjest efektiivsemast õpetusest ühiskonda heaolule. Miks?

Selle taga on hirm majandusliku ebaõnnestumise ees. Tähelepanuväärne, et asi on niikaugele läinud, aga me elame ajal, mis on kõige otsesemas tähenduses majanduslik. Sellest on raske välja ronida või maha minna, proovi palju tahad. Tänapäeval mõõdetakse kõike rahas. See on nii juurdunud: ma olen proovinud ei öelda, aga ei õnnestu. Niipea kui jutt on rahast, ilmneb arutu usk, et lõpuks hakkab kõik laabuma, tuleb õitseng. Aga kui märkad, et taoline kujutelm sarnaneb ahelkirjale, tekib rusutud meeleolu.


Kui ma ennist vestlesin Meretega (Merete Lövlie, Solviki kooli ja intuitiivpedagoogika õpetaja), rääkis ta teie töö võtmesõnadest.

Üks tohutult tähtis asi on mäng, sõna kõige sügavamas ja laiemas tähenduses. Vastsündinud näevad välja, nagu nad ei oskaks veel mängida, ja täiskasvanud arvavad, et see ei sobi neile. Mängulist võib aga leida lapsepõlves, isegi imikueas. Mis see mäng tegelikult on, enne kui me ta eraldame? Teine küsimus on seotud tööga. Parimal juhul räägitakse tööst kui arenenud mängust. Kuidas juhtub siis nii, et töö muudetakse millekski täiesti ebamänguliseks? On väga, väga oluline, et meie, pedagoogid, leiaksime mängu tähenduse elus. Ka lapsevanemad; vanem on ju lõpuks ka pedagoog. On ju näha, et lapsed mängivad, mitte ei õpi teadlikult uusi asju selgeks. Kui ma muutun praktiliseks ja annan oma toimingutele eesmärgi ega taha aega raisata, siis on oht, et mäng muutub täiesti vastupidiseks, hävitavaks. Oluline on, et asju ei tohi võtta liiga tõsiselt. Kuidas peaks inimene toimima oma tööga, iseendaga? Kuidas käituda väikeste lastega, et mitte sundida neid mängima? Ja kuidas teha nii, et mäng jääks alles ka kõrges vanuses?


Iris Johansson „Teistmoodi lapsepõlv"

Meil on kaastööline Iris Johansson, sa kindlasti tead, kes ta on?

Jah, hakkasin just lugema tema raamatut „Teistmoodi lapsepõlv". Kuidas ta Solviki tuli?


Ta töötab kommunikatsioonikonsultandina, on saanud tuntuks, uurides kommunikatsiooni-probleeme ettevõtetes, asutustes, koolides. Ta on nn terve autist, st ta on jätkuvalt autist, kuid peab end ülal normaalselt ehk siis tervelt. See, mida ta siin nägi, äratas temas uudishimu ja vähehaaval sai temast meie kaastööline, ta osaleb ka intuitsioonikolleegiumis. Iris räägib palju esmasest ja teisesest. Aga ma ei saa seda siin väga põhjalikult selgitada, see võtaks liiga palju aega.

Iris mõtleb seda, et kool on teisene, st elu on esmane, infrastruktuurid teisesed. Mis ei tähenda teist järku, mõlemad on tähtsad; mõlemad võivad ebaõnnestuda, nad võivad olla ka täiesti eraldi korraldatud. Kui sellest rääkida, jääb mulje, et primaarne on „peenem", elu ise, samal ajal kui sekundaarne on see jama, millega inimene pidevalt tegeleb ja mis kõik ära rikub. Nii see muidugi pole.

Primaarne on seotud meie põhivajadustega, millest kõige põhilisem on just kommunikatsioon.

Mõnikord tahab inimene saada kõigepealt korda sekundaarse, sest nii hea, kui kõik on rahul, kui kõik toimib, on kindlaksmääratud skeemid ja elu on kontrolli all. Selline projekt on määratud ebaõnnestumisele. Tegelikult on seda maailmas praegu igal pool näha: ei lepita sellega, et oma olemasolu kindlustada.

Miks?

Kui on piisavalt rahulolu ja turvalisust, siis ma saan pühenduda millelegi suurele. Kuni sa külmetad või sul on janu või oled närviline, ei hakka ju sinuga rääkima Einsteinist või näitama ilusat pilti. Esmasel on alati eesõigus. Kui sellest aru saadakse, võib teisene saada uhke ja suursuguse tähenduse. Aga kui inimene seda ei mõista, siis võitleb ta hiiglase vastu, ilma et tal endal sellest aimu oleks. Siis tulebki kõik see, mida me nii hästi tunneme - stress ja läbipõlemine, väljendid, mida Iris kutsub peamiseks eksituseks. Kui ta tuli ja vaatas, kuidas me töötame, aitas see meil koolis oma tegevust laiemalt mõtestada.

Tähtis osa töös intuitiivpedagoogikaga on mõista, et turvalisust ei saa inimesest välja pressida. Mõnikord teevad inimesed sekundaarseid asju mingi primaarse vajaduse rahuldamiseks: auto, raha või kool millegi eksistentsiaalse jaoks. See on vale, me oleme stressis ja läbipõlenud, mis on tõsine tsivilisatsiooni haigus.


Julge vaadelda ilma hindamata

Ma tean, et Iris on Järnas abiks olnud, kui on tekkinud probleeme üksteise mõistmisega. Kuidas ta selliseid asju teeb?

Kuigi see võib kõlada üllatavalt või nukralt, on puue mõnikord suur eelis, kõigile pooltele. Ta on pidanud terve elu õppima. See on midagi, mida ta teeb iga päev, et olla valmis tema jaoks harjumatuteks olukordadeks. Tal on suur puue suhtlemises, mida ta peab ületama ja õppima sellega toime tulema. Meie ei kujuta ette, kuidas on elada, ilma oma emotsioone tajumata. Temal pole võimalust tunda, tal pole kontakti sellega, mida meie nimetame tunneteks ja elamusteks. Tema jaoks on see suurt tööd nõudev teadus. Teisest küljest tekitab tohutu rahu, kui ta istub ja räägib inimestega ning samas pole emotsionaalselt üldse seotud, ta lihtsalt teab ja jälgib protsessi. Siis tekibki ülim rahu, sest inimene ei tunne ennast ohustatuna. Ma olen ise näinud häid näiteid selle kohta, kuidas inimene räägib kohutavatest asjadest, ilma et see Irisele midagi teeks. See on huvitav.


See meenutab mulle üht tsitaati, mis oli meie ajakirjas natuke aega tagasi: intelligentsi kõrgeim vorm on see, kui suudetakse vaadelda, ilma et vaadeldavat samal ajal hinnataks.

Jah, see on tõsi. Nii Iris elabki. Ta ka õpetab innukalt, et inimene ei pea kogu aeg kõike hindama. Palju viletsust tuleneb just sellest, et me anname nii kergesti hinnanguid kõigele, mis meile ette jääb. Küsimus ei ole üldse nn väärtusnihilismis (st ei midagi on rohkem kui midagi muud). Asi on selles, et kogu aeg antakse hinnanguid, alati on miski millestki parem või halvem. See on kohutav haigus, aga sellest pole võimalik jagu saada.

Mõni aasta pärast seda, kui meie õppisime tundma Irist ja tema meid, otsustasime teha intuitiivpedagoogika koolituse. Õigemini küll täiendkoolituse, me ei ürita konkureerida ühegi õpetajakoolitusega, meie arust on intuitiivpedagoogika täienduseks millele iganes.


Leida ennast mängus

Mina kasutan palju mängu, et tekiks tunne, kuidas on võimalik ennast mängu abil leida. Ka vestlused kulgevad samas vaimus. Avastatakse, et suhtlemine on teatud liiki mäng.

Merete jällegi kasutab maalikunsti, see on värvidega töötamise avatud, terapeutiline külg. Ta on tugev kunstnik, ta ei ürita teha mingit teraapiat, selle peale ta naeraks. See on kunstikasvatus, värvikasvatus kõige lõbusamate meetoditega, mille tagajärjel inimene jõuab välja oma piirideni. Üleüldse seisneb intuitiivpedagoogika paljuski oma piiride kogemises, et avastada, mis seal on ja millised takistused seisavad ees. Vähemalt endast tulenevad takistused saab tasapisi kõrvaldada.

Marcel Desax töötab sellise teema kallal: „Mida teeb õpetaja iseendaga?" Ka tema töötab palju mänguga ja vestleb osavõtjatega sellest, mida õpetaja tegelikult teeb, kui ta on koos lastega. Mis juhtub tema ja lastega, kuidas see kõik läbisegi toimub.

Saksamaal töötab meiega kolleeg Thomas Petroli, minu õpilane. Ta tegeleb tõsisemalt klassiruumipraksisega, ta on kogenud õpetaja.

Siis Iris ise, tema gruppides töötatakse läbi ettetulevaid kriise, räägitakse, mis toimub sel hetkel inimese endaga ja kuidas on seotud teised. Ta nimetab seda primaarvestluseks. Esimesel aastal õpitakse eristama eksistentsiaalset mitteeksistentsiaalsest. Paari aasta pärast areneb töö Irisega otseseks suhtluskoolituseks. Tahame, et kursuse lõpetaja prooviks suhelda inimestega, kellel on kommunikatsioonipuue.


Leida kodu oma elus

Nüüd sa tead, mida me kursusel teeme. Osalt toimub kursus nädalalõppudel, osalt nädal aega järjest igal semestril, nii Saksamaal kui ka kolmeaastase koolituse raames siin Solvikis.

Mulle tundub, et igaühe oskamatused lokaliseeritakse. Sellele, miks mul inimesena on piirid, leidub erinevaid põhjusi. Sa ütlesid midagi meie vestluse alguses, oli see lootusrikas resignatsioon?

Peaaegu, voolav resignatsioon.

Osa piire on sellised, mis lõhutakse sepavasaraga maha; teiste eest inimene põgeneb, niipea kui neid näeb. Saad mu mõttest aru?

Hoopis erinev lähenemine on vaadata oma piire kui tara. See on loomulikult takistus, aga mängu abil saab inimese niikaugele, et isegi takistus on tema jaoks midagi, millega suhelda ja mängida. Kommunikatsioon ei ole vaid sinu ja minu vahel, ka meie sees käib kogu aeg intensiivne kommunikatsioon, muidu me ei jõuaks teineteiseni välja. Me oleme kogu aeg probleeme täis, ka siis, kui omavahel räägime, aga enamasti saame nendega hakkama.

Kui Steiner oli noor, tegi ta midagi testamendilaadset, kus oli kirjas, et elamine on suur probleem. See sisaldab kogu konflikti primaarse ja sekundaarse vahel, ta kirjeldab tervet elukäiku, kõiki suuri probleeme, mis esile kerkivad. Lahendus seisneb selles, et seesama elu ongi lahenduseks. Suurepärane idee, sest see on täiesti tõsi. Ei ole nii, et elu on probleem ja inimene leiab sellele lahenduse. Ainuüksi elamise fenomen on probleem ja lahenduseks tuleb sinna sisse minna. Muidu jõuame põmm! peamise eksituseni. Just suured eksitused varitsevad meid sageli sepavasaraga. Nendest pääsemiseks ei olegi muid meetodeid kui mäng selle sõna parimas tähenduses. Sest siis saad taas kontakti lõbu ja oma esmaste vajadustega, jõudes seeläbi kodule veidi lähemale.

Alles siis inimene avastab, et ta elab, kui probleemide ritta tuleb käänak. Muidu on varsti sein ees. Ja sealt ei ole palju stressi ja meeleheiteni, hakatakse mõõtma ja hindama, sa said paremini või halvemini hakkama, see ei õnnestunud üldse jne. Sellest saad üle, kui märkad teiste inimeste juures, kuidas joonistab, maalib või laulab keegi, kes algul ei tundugi andekas. Sa näed, kuidas meis kõigis on olemas tohutu loovpotentsiaal, kuidas sinus ärkab intuitiivsus ja sa veendud järjest rohkem, et see mõjub. Siis suhtud ka vähem närviliselt ettevalmistamisse ja väljakutsetesse, tuleb see, mis peab tulema.

Siis mind ei hirmuta kõigi nende probleemidega kohtumine, sest tean, et suurema osa neist saan kõrvale jätta. Eesootava suhtes tekib avatum ja vähem hirmuga täidetud tunne. See, mis tuleb, on midagi imelist, mida me ei saa vältida. Suurem osa inimesi tunneb selle ees alateadlikku hirmu.


Individualism ja ühiskond

Kord palusin kellelgi kirjutada „ühisest" – teistsugusest ja loodetavasti kaasaegsemast kui näiteks sotsiaaldemokraatlik variant. Ta vastas, et on inimeste seas täheldanud muret selle üle, kuhu see viib. Ning et keegi oli öelnud, et tänapäeva tugev individualism on hädavajalik, inimene peab olema üksi, et leida uutmoodi ühiskond.

Ilma kaugeleulatuva individualismita ei omanda ühiskonnaharidus kunagi sellist kvaliteeti, mida me vajame. Kuidas seda nimetada – võib-olla autonoomne või vabatahtlik ühiskonnaharidus. Vahe on sees „koos oleme tugevad"-variandil ja ühise autonoomsel aktsepteerimisel. Viimane annab täiesti teise kvaliteedi kui see, et „me vajame teineteist". Primaarne hõlmab ühiskonda, see on A ja O. Muistsetel aegadel oli kõige hullem karistus inimese ühiskonnast välja heitmine. See, kui kedagi ei tervitatud, oli peaaegu hullem kui surm. Probleem seisneb selles, milline kvaliteet antakse ühisele.


Mis puudutab mängu, siis kasutan juhust ja küsin ühe juhtumi kohta, kas see on tõsi. 1960ndate lõpus, Steineri seminari algusaegadel, toimus kontsert Valges saalis. Göran Fant (muusik ja waldorfõpetaja, praegu Waldorfföderatsiooni esimees) mängis klaveril kaunist klassikalist muusikat. Mõned lapsed hiilisid sisse ja tilgutasid siia-sinna hirvesarveõli, nii et levis pea väljakannatamatu hais. Pealtkuulajad üritasid viimse võimaluseni vastu pidada, keegi tegi suured aknad pärani lahti. Õhtu oli soe, muusika jätkus. Äkki mürises kohale suur ameerika auto, kabriolett, kõlaritest kostmas tümpsuv rockmuusika. Autos istusite sina ja Jörgen Smit, suur Norra pedagoog. Te hüüdsite: „Tule nüüd, Göran, lõpeta juba ära, tõmbame uttu!" Või midagi sellist. Puhkes suur segadus, mõned aplodeerisid vaimustunult, teised ei teadnud, mida viha pärast ette võtta. On see tõsi, et nii juhtus?

Jah, nii see oli, ma ei mäleta küll enam detaile. Aga minu arust polnud see Jörgen, vaid tema vend Didrik Smit.

Aga muidu lugu klapib?

Ma ei mäleta nii täpselt, aga minu arust Göranil ei olnud kahju, et see niimoodi läks. See tähendas kõigele sellele vaheaega, mis oli tookord ainult hea… Midagi sellist oli küll. Ma arvan, et meil oli vist isegi megafon kaasas.

Kas ta tuli välja, jättis kontserdi pooleli, tuli kaasa?

Ma ei tea, kuidas kõik lõppes. Mul on aimdus, et seal oli midagi … , kuidas öelda, et kõik polnud ainult meeldiv.

Teile või kõigile?

Ma ei tea, mõnede jaoks oli see ülimalt meeldiv. Teiste jaoks korralik katastroof. Tead küll, nagu harilikult: ühtede jaoks vabanemine, teiste jaoks huligaansus.


Kool diskrimineerib mängu

Teatud iseloomujooned ja anded saadakse kaasa ranitsaga ehk need avalduvad lapsepõlves. Kuidas sa avastasid lõbu?

See on, nagu sa ise ütlesid, väga erinev. Osad inimesed vajavad keskkonna toetust, et see vabaneks või uuesti ärkaks. Iga laps on kogenud lusti; seda kui mäng muutub tõelisuseks. Kõik lapsed üle maailma mängivad, vähemalt nad üritavad mängida; läheb vaja päris palju vägivalda või haigust, et seda lämmatada. Siis tuleb palju muud, teiste hulgas kool, mis on kaotanud oma tähenduse puhkusena. Kool diskrimineerib mängu, kaotab selle; mis on ilmselt kõige traagilisem asi lääne kultuuris. Et tööst on saanud nii tõsine asi, et tööst tahetakse lahti saada, on tohutu katastroof. Me ei tea enam, kuidas käituda, tahaks põgeneda ja samas teame, et peab; kogu autonoomia kaoks justkui musta auku. Ei ole palju inimesi, kes rahulikult ja vaikselt teevad oma tööd ja tunnevad, et on au teha just seda, mida nad teevad. Selline protsess kiirendab individualiseerumist, tragöödia muudab inimese üha teadlikumaks individualismist. Ta peab võtma seisukoha. See paistab keerulisena, aga on algus millelegi suurele.

Me ei sunni kedagi oma koolitusele tulema, aga kohale ilmus 150 inimest; arvasime, et tuleb 20. Neil tuleb endalt küsida, kas see vastab nende vajadustele. Ja nad tulevad tagasi ega tee midagi muud, kui mängivad kogu aeg. Järelikult nad usuvad, et sellel on mingit pistmist nende eluga ja õpetajakutsega. Selleks, et kursusest abi oleks, peab see vastama vajadustele, muidu ei aita.

Pealegi see maksab.

Kas kursusel osaleb ka tavakooli õpetajaid?

Jah, mõned, ehkki suurem osa on waldorfõpetajad. Huvitav on see, et 70 osalejat on Ida-Euroopast, Eestist ja Leedust.

Enne hüvastijättu räägib Pär mõned lood, ta on andekas jutustaja. Loo laiade lõugadega kõrberotist, loo krahvist, kes küsib kogeldes korduvalt Knäredi rongi kohta. Lugu Augustist kõlas järgmiselt:

August oli suremas ning kirikuõpetaja käis iga päev vaatamas, kas ta elab veel. August oli väga nõrk ja talle meeldis, kui teda vaatamas käidi. Aga öökapil seisis viinapudel.

„August, August," ütles õpetaja sõbralikult noomides, „on see sinu viimane trööst?"

„Ei, õpetaja," vastas August nõrga häälega, „üks on veel kapis."

„Püha kevad" ja suupillimäng Bosnias

Nüüd ma näen. Pär meenutab mulle Bertil Erikssoni, puuviljakasvatajat Ekeröst. Bertil rääkis kord, kuidas ta istus lapsena sageli vanaisa põlvel kiiktoolis ja kuulas klassikalist muusikat raadio P2-st; kuidas ta õppis Stockholmi kiriku organistid nimepidi selgeks; kuidas nad mängisid omakomponeeritud palu. Praegu meenus mulle Bertil, kes kuulas nii sooja ja tähelepaneliku pilguga inimesi ja muusikat.

Jah, see on huvitav. Ma olen istunud vanaisa põlvel, kes oli üks lärmakas tola. Ta jutustas muinasjutte, st ta jutustas ühe või kaks, rohkem ta ei osanud. Aga neid rääkis ta pidevalt, tohutu autoriteediga. Mu ema on öelnud, et kui ma olin väike ja grammofonimuusika mängima pandi, siis käskisin teistel tasa olla ja keerlesin toas muusika taktis ringi.


Millal sa avastasid muusika?

Ma kuulasin lapsena palju muusikat ja tajusin tookord seda teistmoodi kui hiljem teadlikumalt kuulates. Ükskord, kui ma kuulasin Stravinskit ja nägin noote, sain ma aru, mis see on, mida ma kuulsin. Kui sa kunagi kuuled „Püha kevadet", pane tähele algust, seal on mõned head fagotihüüded. (Pär laulab need ette.) Üks kõrge kaeblev heli, nagu saksofon või linnud. Kui ma läksin õppima ja nägin partituuri ning see, mida ma kuulsin, ühines sellega, mida ma teadsin, toimus nagu pattulangemine. Siis ei saanud ma sellest aru. Kuid hiljem mõistsin, et ruloo tõmmati ette, ma enam ei kuulnud, vaid teadsin – kõrge fagott.

Ilma teadmiseta ei ole võimalik üles kirjutada neid helisid, mis minu kui võhiku jaoks kõlasid ääretult liigutavalt ja lihtsalt. Ja ikkagi see erinevus … Kas Stravinski ise teadis? Kas ainult mina tundsin nii? Kas on üldse vahet? Kunsti dilemma ja teadvuse tundlikkus on suured küsimused. Kui lähed Lõuna-Euroopas mägedesse ja alpi hüti uksel istub metsasarve harjutav vanamees, siis pole Bach temaga võrreldav. Kui suursugune Bach ka ei oleks, pole tal tol momendil mingit võimalust metsasarve vastu, mis kajab mägede vahel. Või kui ma lähen Bosnias mööda varemetest ning ühes müüriaugus istub väike poiss ja mängib suupilli. Siis ei saa asja süvendada Beethoveniga. Oluline on üks ja teine lahus hoida ja samal ajal saada sellest suupillimängust kätte niipalju kunsti ja muusikat kui võimalik, et see ei kaoks tehnikasse ja perfektsionismi. Muidu kuuled lõpuks vaid seda, mida sa tead, midagi algupärast ei jäägi järgi.

„Pelle, Pelle!"

Vabanda, et teemat muudan, aga millega tegelesid su vanemad?

Isa oli Västeråsi linnaarhitekt. Ema oli õppinud õpetajaks, aga ta töötas sel alal vaid natuke aega enne koduperenaiseks jäämist. Ta suri Vidari kliinikus. Tema ei olnud absoluutselt antroposoofiaga seotud, aga et mina olen, siis on sama hakatud arvama tema kohta. Ta oli 8 aastat peaaegu täielikult kurt ja pime, aga ta polnud seetõttu põrmugi segane või kibestunud. Üks tuttav on rääkinud, kuidas ta ühel ööl läks mööda haigla koridori ja kuulis häält. See oli mu ema, kes istus pimedas ja luges peast Goethet või oli see hoopis Tegnér. Ta oskas uskumatult palju psalme. „Pelle, Pelle," ütles ta kord, „sa oled õpetaja, õpeta oma lapsi. Neil tuleb õppida niipalju luuletusi kui võimalik. Siis neil on midagi, kui kõik jääb vaikseks ja nad jäävad üksi. Mõistad, siis pole peaaegu midagi muud vaja." Ning ta istus pimeduses ja luges ühe salmi teise järel inglitest ja tulevikust.

Tekkiv ongi antroposoofia

Pär, aeg-ajalt kohtan ma inimesi, kes tunnevad muret antroposoofia arengu üle. On sul midagi selle kohta öelda?

Seda tuleb rahulikult võtta, kõik liikumised läbivad fundamentalismiperioodi. Peavool võib tunduda pisut kitsas, absolutistlik ja nõrk. Aga seda on lihtne mõista, kui läheneda ajalooliselt, see on nagu enesekaitse. Järgnevad diskussioonid teemal, mis tuleneb tegelikult antroposoofiast ja mis tuleb kõrvalt, perifeeriast.

On mõned tähtsad kaasaegsed terminid, nt perifeerne keskus. Praegu ei ole nii, et kõik peab päikesekiirtena lähtuma ühest keskusest, Dornachist või mujalt. Nüüd peavad perifeersed keskused koostööd tegema, siis juhtub midagi palju huvitavamat. See on sotsiaalselt liikuvam ja seda ei saa seestpoolt juhtida. Fundamentalism tekib siis, kui sellele vastu seistakse ja üritatakse kontrollida, mis on tõde.

Meie ajal tuleb antroposoofia tagasi, justkui väljastpoolt. Samal ajal istuvad mõned keskel ja arvavad, et nad tunnevad selle ära, uurivad raamatuid ja traditsioone, et ära tunda. Aga seekord see ei tule raamatutest, vaid maailmast ja pole seetõttu äratuntav. Nii tekib konflikt antroposoofia sees. Me arvame, et see on midagi muud, kuigi tekkiv on just antroposoofia. See on natuke õnnetu.

Miks?

Sest antroposoofia on suur, lai ja avatud, kuid ei suuda juhtida ühtki impulssi maailmas. Aga antroposoofia võib olla süda, sest annab võimaluse mõista kõiki impulsse. Kõik tahavad teada ja küsivad antroposoofialt, kuhu me teel oleme, ja kuhu siis? Selle asemel, et öelda, üritame me juhtida ja korraldada ega pane tähele, et näiteks rahuliikumine ja ökoliikumine pärinevad kusagilt mujalt. Suured leiutised ei ole antroposoofia omad, aga me võime aidata neid mõista, suunata nad õigele teele. Selles on meie suur üleolek, aga me ei kasuta seda.

Sa tead tendentsi, mida Steiner nimetab kõikide sõjaks kõigi vastu, see pole mitte lihtsalt vaen. Ükskõiksus on palju efektiivsem, olukord, kus jõud on laiali jagatud. Inimesed lahutatakse, hoitakse eraldi, me jääme suhtlusest kõrvale ja ei lähe üksteisele korda.

Tulevikuideaal on koostöö oma vastandiga, võõraga. Sallivus on vananenud ja muutub tihti ükskõiksuseks. See on halb ja selle võitmiseks on vaja tohutut jõudu.


Mats Ahlberg

Solviki kool

Mäng-kunst-kommunikatsioon-teadmised

Solviki kool on iseseisev waldorfõppekavaga kool. Koosneb põhikoolist, 1.-9. klass, kes töötab waldorfpedagoogika järgi, ja gümnaasiumist, 10.-12. klass, spetsiaalselt väljatöötatud esteetilise programmiga.

Waldorfpedagoogid töötavad tervikust lähtuvalt. Nad näevad lapsi kui arenevaid inimesi, kes mõtlevad, tunnevad, soovivad. Aineid õpetatakse 3-5-nädalaste perioodidena, kunstil ja käsitööl on suur osa. Solviki kooli lapsed ja noored osalevad narkoennetusprogrammis Projekt Charlie.

Kunst

Lapsed laulavad, mängivad pilli, maalivad, joonistavad, tantsivad, kõnelevad, näitlevad. Ka õppeainetele lähenetakse kunstiliselt. Areneb lapse tundeelu, mõistmisvõime, tundlikkus.

Kommunikatsioon

Kommunikatsioon tähendab, et me täiskasvanud ei võta lapsi kui tülikaid või raskeid. Me töötame koos läbi raskused, mis meil elus ette tulevad ja mis seisaksid muidu seinana meie ja laste vahel.

Kui me lahendame probleeme sel teel, et laseme lastel lihtsalt olla need, kes nad on, kaob meil lõpuks soov neid muuta. Siis ja ainult siis tunnevad lapsed, et me tõesti mõistame neid.

Töö endaga ja usalduslik kontakt, mis me seeläbi lastega saavutame, loovad kindlustunde, mis võimaldab igal lapsel kasvada ja muutuda oma rütmis ja valmiduses.

Mäng

Üldjoontes on mängimine loov ja ühine. Mäng ei sisalda võitu-kaotust, head-halba. Sel juhul on mäng vabadus ja mängija saab mänguga üheks. Loovas ja vabas mängus harjutame ja saame teadmisi ilma sunni ja hirmuta. Ennast pingutada on lõbus. Pääseda stressist ja konkurentsist ja võrdlustest on tore. Koolis on võimalik palju õppida, ja meelsasti õppida. Üks ei välista teist. Kool tunneb suuremat vastutust lapse heaolu ja elurõõmu saavutamisel.


Solviki gümnaasium

Spetsiaalselt välja töötatud esteetiline programm annab ettevalmistuse kõrgkooliks. Sisaldab kunsti, tehnoloogiat, rahuteadust, kohustuslikke aineid.

Kunst

Kujutav kunst, liikumine, tants, teater. Annab tõuke muljete ja elamuste kujutamiseks.

Tehnoloogia

Ülevaade tehnika arengust alates sellest, kui inimesed hakkasid juurdlema nähtuste üle ja avastama loodusseadusi.

Rahuteadus

Põhineb õpilaste küsimustel, sisaldab poliitikat, eluküsimusi, filosoofiat.

Võõrkeeled lisaks inglise keelele õpilase valikul.



…………………………



Solviki kooli aadress:


Solvik

15391 Järna


Telefon: 08/55150316

Meil: solvikskolan@telia.com

intuitsioon ning formaalne ja informaalne haridus

Siin on intuitsiooni kasvatusteadustes laiemalt avatud, sh filosoofilise plaani võrdluses. See on üks mu uurimistöö põhiallikaid.


Mis informaalset ja mitteformaalset õpet puudutab, siis vaidlevad teoreetikud tegelikult mitteformaal- ja informaalhariduse piiride üle. Vanemad definitsioonid ütlevad nii:

* Mitteformaalne haridus (nonformal education) - formaalhariduse väline haridus, mis omandatakse organiseeritud õppetegevuse kaudu ja on mõeldud kindlatele huvigruppidele, toimub vastava ala asjatundjate poolt koostatud ja ühiskonnas küpsenud vajadustest või tellija soovidest lähtuvate kindlate õppekavade alusel (seotud tööalase koolitusega). Tähendab kutse-, ameti- ja/või erialaste teadmiste ja oskuste täiendamist ja ka ümberõpet töökohas või koolitusasutuses. Leiab aset näiteks täiskasvanuõppeks loodud asutustes või konverentsisaalides, puhkemajades vms.

* Informaalne haridus (informal education) - vabahariduslik õppimine, mis põhineb õppija isiklikul huvil ja võimaldab isiksuse, loovuse, annete, initsiatiivi ja vastutustunde arengut. Orienteeritud eluharidusele ja elukompetentsi suurendamisele, eesmärk elus toimetuleku tõhustamine, sotsiaalsete oskuste täiendamine jms. Omandatakse olenevalt vajadusest ja võimalustest erinevates õppevormides (kursus, õpiring, seminar, isesisev õppimine).


Tänases käsitluses on need aga aegunud (olgugi, et pärinevad veel 2007. aasta sügisel meile kui esmakursuslastele jagatud paberkandjal slaididelt - milles kahjuks polnud viiteid).

Mina mõistan ning tegelikkuses võib nii tööalase kui huvialase koolituse/kursuse panna mitteformaalse hariduse alla ning mõista informaalse õppimisena juhuslikku õppimist e ettekavatsematut, sotsiaalses ruumis läbi interaktsiooni toimunud protsessi:

http://www.mitteformaalne.ee/index.php?mid=107

Andragoogilises käsitluses elamine = õppimine, mistõttu suur osa inimese õppimisest jääb informaalse ning juhusliku õppimise piirimaile.


Tallinnas on kättesaadavad järgmised raamatud (http://ester.nlib.ee) :

1. Šukytė, D. (2007). Nonformal education model : theoretical and empirical justification. Vilnius: Vilniaus pedagoginio universiteto leidykla
2. Cheetham, G. (2005). Professions, competence and informal learning. Cheltenham; Northampton: Edward Elgar
3. Jarvis, P. Täiskasvanuharidus ja pidevõpe : teooria ja praktika

Eesti Vabaharidusliidu kirjastus on andnud välja rea vabaharidust, sotsiaalset õppimist jms kajastavaid raamatuid, mis on väga head ja mida julgen soovitada:

http://ester.nlib.ee/search~S1*est?/t{228}Opetaja+raamat/tw~apetaja+raamat/-3%2C-1%2C0%2CB/exact&FF=tw~apetaja+raamat&1%2C5%2C


Väärt allikas:

* Chisholm, L. (2005). Bridges for Recognition Cheat Sheet: Proceedings of the SALTO Bridges for Recognition: Promoting Recognition of Youth Work across Europe, Leuven-Louvain.

Vaata ka EBSCOst

Pühapäev, 29. november 2009

MEIE - egoism, egotsentrism vrs meieism, meietsentris



Viimasel ajal on erinevatel inimestel ja ka minul sama aegselt tõusnud esile sama teema. See on ju nähtus, mida olen ennegi märganud. Kuid seekord siis teemaks MEIE kui fenomen, selle nähtuses ja protsessis, ning minu ja paljude soov ja püüdlus on seda tajuda ja taibata.

Esmalt leian tarviliku olevat tuua esile konteksti, kus antud teema esile kerkis! olles aastaid tegelenud MINA küsimusega ja mina teadvustamise ja tunnetamisega ning teiselt poolt koostöö ja koostöö keskkonna küsimusega jõudsin hiljuti äratundmisele, et koostöö kui ühe olendite grupi poolt kantav mentaalne väärtus arusaam üksi ei hakka veel toimima ja ei too kaasa koostööd kui elus avalduvat ja manifesteeruvat fenomeni. Tundub, et koostöö eeldab ka mingisugust sisemist muutust indiviidi tasandil ja teatud praktikate tundmist. Ühtlasi ka teatud hirmu ületamist, valmisoleku saavutamiseks minna teiste indiviididega intiimsusesse ehk avatud suhtlemisse, kus on julgus olla avatud ja haavatav, ning tuua esile eneses elav, ehk seda väljendada. Selle eelduseks on valmisolek aktsepteerida oma haavatavust ja ka valu ja hirmu eneses ning kõige laiemalt eneses elavat elu.


Nii siis on midagi, mida saab teha igaüks eneses loomaks koostööks ja harmooniliseks koostoimimiseks vajalikku sisekeskkonda ning on ka midagi, mida see järel saab teha luues väliskeskkonda, ehk sotsiaalset mängu kui ruumi ja füüsilist aeg-ruumi, mis toetaks harmoonilist koos toimimist ja kõige laiemas mõttes Elu Olemist, ka kogu elu keskkonnaga enesega harmoonias olemise mõttes.


Hetkel olen ma kogu antud nähtust vaatlemas just selle sisemise põhjuslikkuse ilmnemise aspektist. Seda seetõttu, kuna olen juba mitmeid aastaid tegelenud sotsiaalse ja väliskeskkonna aspektiga, ning olen jõudnud oma tajus arusaamani, et seda teemat ei saa käsitleda lahus indiviidi sisekeskkonnast. Perspektiivis püüdlen nende kahe aspekti piisavalt ammendava koos käsitlemise poole, mida võimaldab antud inimkogemus.

Ühtlasi käsitlen vaadeldavat teemat laialivajumise vältimiseks inimkogemuse võimalikkuse aspektist. Seda kuna muude elu vormide vaatlemiseks ja tunnetamisega ei ole ma aqntud teema kontekstis piisavalt tegelenud.


MEIET võib näha ilmnemas kahe indiviidi suhte tasandist kuni kogukondade ja ühiskondade ja tsivilisatsiooni tasandini välja ning võimalikkusena veelgi laienevate MEIE identiteedi tasanditele nagu nn praegusel ajastul käsitlust leidnud planetaarne identiteet (GAIA) ja kosmiline identiteet, mis on siis seotud kas astroloogilise aeg-ruumi loodus maailmaga selle erinevates suurustes või sotsiaalse samastumise ja ühtsuse püüdluses olenditega ja eluvormidega selle aeg-ruumi maailma kõige laiema võimalikkuse tähenduses.

Põhjusel, et meie inimkogemusel on piirid ja arusaadavalt ei suuda me haarata MEIE avaldumist selle kõige üldisematel ilmnemise tasanditel siis leian mõistliku olevat alustada MEIE fenomeni vaatlemist kõige esmaselt ilmnemise tasandilt, milleks on kahe indiviidi suhe. Seega olen valinud inimtunnetusele ühe omase lineaarse käsitlusviisi üksikult üldise poole.


Nii võib öelda siis, et MEIE algab mõttest meie, selle esmaseks eelduseks indiviidi sisekeskkonna liikumise seisukohalt on teise indiviidi aktsepteerimine ja vastu võtmine. Vastupidine mõju on kui me tõukame kellegi eemale ehk ei suuda teda mingil sisemisel ajendil aktsepteerida ja vastu võtta. Nii võib öelda, et iga olendi, vähemalt inimolendi esmaseks väljakutseks elus on, kuidas aktsepteerida ehk vastu võtta seda, mis ilmneb uut väliskeskkonnas ja nende endi sisekeskkonnas. Väliskeskkonnas on selleks teised indiviidid ja eluvormid ning materiaalse ja sotsiaalse elu ilmnevad fenomenid. Sisekeskkonna näol on tegemist tunnete, mõtete ja tahtega, mida kogetakse reageerivat erinevate meelte tajudele.


MEIE võib ilmneda ka ainult ühe subjekti sisemaailmas, tema vaikiva samastumise läbi kellegagi. MEIE on aga sotsiaalselt elujõuline kui tegemist on vähemalt kahe subjekti jagatud vastastikkuse kogemusega, millega siis mõlemad on päri. Ehk mõlemad on üksteist vastu võtnud ehk aktsepteerinud ja tajuvad teatud ühist ning ühendavat osa.


Sotsiaalne ühtsus leiab oma väljendusvormi ja mõju Eluilma siis kui üks või enam MINASID hakkab mõtlema ja tundma end MEIENA. See on, et kui enne samastati end oma (MINA) keha ja vajadustega, ning eluseostega, siis nüüd laieneb MINA enesetaju MEIE tajule kui ühele tervikule, ehk mõtlemisele ja väärtustele ja tunnetusele, mis väljendub resoneeruvana kollektiivses MINA tajus.


Sellest hetkest alates iga otsus, mida tehakse enese osas mõjutab ka MEIET ja on otsus, mis mõjutab MEIE tugevust ja elujõulisust ning jätkusuutlikust. Nii võib öelda, et MEIET võiks vaadelda kui ühte ühist inimkeha ja iga selle MEIE osa (indiviid) on kui üks selle keha funktsionaalseid organeid või kehaliikmeid.

Kui mõni selle keha osa hakkab toimima vaid enesele mõeldes, siis eraldab ta end teatud põhjustel MEIEST kui tervikust ja MEIE kui keha toimimine sattub kriisi. Sellise enese eraldamise põhjuseks on hirm, mis tuleb ühtsusele vahele.


Hirm on sekundaarne fenomen.

Ühtsus aga primaarne fenomen, ehk algolek.


Vastutus vrs vabadus

Oluline on antud juhul ka vastutuse kogemine. Näib justkui vastutuse mõiste tõuseb päevakorda siis kui ilmneb hirm. Vastasel juhul on tegemist vaba ja autonoomse valikuga hoolitseda millegi eest. Vastutus on aga kogetav teatava survena ja koormusena mis ületab loomulikku ja harmoonilise toimimise. Nii võib öelda, et kui üksikud indiviidid (MINAD) soovivad ja valivad sama, siis on see nende ühise MEIE ehk kollektiivse MINA püüdlus, kus ei ole survet ja on iga indiviidi autonoomne enesega kooskõlas ja harmoonias olev valik.


Autonoomia vrs sümbioos.

Autonoomia on siis kui üks MINA valib midagi olles kooskõlas enesega (mitte hirmust tulenevalt). Juhul kui valitakse teiste suhtes midagi hirmust, siis on tegemist sümbioosiga. Mis tähendab subjekti ühenduse nõrkust enesega.

Näiteks: Kui keegi pakub kellegile teisele indiviidile õuna. Kui siis see teine indiviid võtab selle õuna vastu enesesse vaatamata ja kuulatamata, kas ta ka seda õuna vajab, siis on tegemist sümbioosiga. Kui aga see teine indiviid enne selle õuna vastuvõtmist pöörab pilgu enese tunnetamisse ja küsib, "Las ma vajan seda õuna?" ning seejärel võtab selle õuna vastu (või loobub) on tegemist autonoomiaga. Välisel vaatlusel ei pruugigi alati seda vahet näha olla, tegemist on eelkõige indiviidi ehk ühe MINA sisemise liigutusega või selle puudumisega.


Ühendus ja kuulamine.

Harmoonilise MEIE ühtsuse eelduseks on autonoomia selle iga indiviidi (MINA) tasandil (sees).

Autonoomia eelduseks on aga võime püsida tähelepanus ka enese sees ja kuulata enda sisekeskkonda ja vastu võtta seal ilmnevat. Ning sisekeskkonnas ilmnevast tulenevalt teha valikuid väliskeskkonda ehk käituda.


Antud juhul ei ole vaja karta egoismi ja enesekesksust, sest viimased on kui lapsehaigus, mis on ületatav enese kuulamise kui praktika läbi. Mis annab võime kuulata ka elu laiemalt ja teisi indiviide. Seeläbi muutub tajule kättesaadavaks elu, MINA ja MEIE seose holistlik aspekt. Ja ilmneb see, mida võib nimetada MEIEtsentrismiks või MEIEismiks. See on et muutub tajutavaks kõikides suhetes see, mida võib sõnastada järgnevalt: Minu vajadus on, et teine oleks enese vajadustega kooskõlas kui ta valib midagi, mis on minu huvides. Seda seetõttu, et kui teine valib midagi enese vajaduste arvelt, siis varem või hiljem on selle hind ka minu jaoks kallis.

Nii võib öelda ka, et indiviid (MINA) seisab enese vajaduste eest sama jõuliselt kui teiste vajaduste eest ja teiste vajaduste eest sama jõuliselt kui enese vajaduste eest. Ehk seisab enese autonoomia eest sama jõuliselt kui teiste autonoomia eest ja vastupidi. Võib öelda, et MEIEtsentrism on enese vajaduste ja autonoomia võrdväärsuse ja väärtuslikkuse tunnetamine MEIE (teiste MINADE) vajadustega ja autonoomiaga. Samas tähendab aga autonoomia ka teises (MINAS) elava elu usaldamist, püüdmata pidevalt teise vajadusi rahuldada (mida tehakse tihti ka hirmust , ehk sümbioosist).


Nii mitmedki mõisted ja teemad vajaksid siinkohal enamat lahtikirjutamist, kuid esialgu on piisav nende märksõnade ülestähendamisest siin.


Nii võib võtta seni tunnetatu kokku järgnevalt.

Harmooniliselt toimiv MEIE kogemuse eelduseks on iga indiviidi (MINA) võime kuulata end ja olla ühenduses enesega (autonoomias). Vaid siis on võimalik hoida ühtsust. Vastasel juhul tulevad varem või hiljem esile hirmud, mis lõhuvad ühtsuse, ehk tulevad vahele ühtsusele. Hirmu läbi kaotab indiviid (MINA) usalduse enese suhtes ja see peegeldub väliskeskkonda kui püüd leida kontrolli abil turvalisust väljaspoolt ehk kriitikana ümbritseva korra ja indiviidide suhtes. See omakorda tekitab moonutuse vastastikuses tajus ja kommunikatsioonis. Nii võib öelda, et hirm on kõige suurem takistaja jagatud ühtsuse kogemusel ja MEIE harmoonilisele toimimisele. Hirm on midagi, mis asub sümbioosi sattunud indiviidi (Mina) tunde ja mõtte sfääris ehk sisekeskkonnas mõjutades ka tahet. nii võib öelda, et hirm on sisekeskkonda halvav fenomen.


MEIE kogemuse tervis ja tervenemine leiab aset tänu igapäevasele iga indiviidi (MINA) praktikale viia tähelepanu oma sisekeskkonda ja kuulata seal esile kerkivat ja elavat ning arendada võimet aktsepteerida ja vastu võtta seal ilmnevat.


Sümbioosi minev käitumine on õigustatud ainult ühel juhul, kui tegemist on elu ja surma küsimusega, ehk elu ohustava situatsiooniga, kus on mõistlik mugandada end. kuid selliseid olukordi ei tule normaalses olukorras just tihti ette. Nii võib igat ilmnevat kogemust nii sise- kui ka väliskeskkonnas vaadelda ellujäämise seisukohalt (Kas see on ohtlik minu elule?).

Selline enese kuulamine loob keskkonna sisemiseks harmoniseerivaks protsessiks, mille käigus saab aset leidma indiviidi (MINA) kohtumine enese sees elavate jõududega ja nende aktsepteerimine enese osana. Tava olukorras on inimesele omane sisekeskkonna tasandil alateadlikult erinevatel põhjustel (hirmudega seotud põhjused) tõrjuda ja välistada eneses elavat.

Tõsi asi on aga, et see, mida me tõrjume ja keelame eneses ja ei aktsepteeri eneses, see ärritab meid ka teiste puhul. Ehk kõik see, mida me ei aktsepteeri eneses see peegeldub meile vastu ärritusena meis, väliskeskkonnaga kokku puutes. See on see viis kuidas väliskeskkond peegeldab indiviidi (MINA) kui vaatleja ja kogeja sisekeskkonda.


Vanemlik keskkond.

Toon siinkohal veel esile ühe olulise pealismõiste nagu vanemlik keskkond. See on keskkond, mida saab luua see, kes on teise indiviidi suhtes vanemlikus rollis. See on võtta teine vastu ja aktsepteerida teda sellisena nagu ta on - seda selles tähenduses, et see, mida teine teeb ja kuidas ta on ei vähenda tema kui olendi väärtust. Ta on vaatamata kõigele väärtustatud ja armastatud, ehk omaks võetud (teda ei tõrjuta vaid pigem püütakse mõista). Seda võib ka nimetada ema armastuseks. Selle eelduseks on jällegi võime kuulata end, sest see, mille ilmnemist sa ei mõista ja ei ole omaks võtnud eneses seda ei suuda me mõista ja omaks võtta ka teistes.


Vanemlik keskkond ja pedagoogika, ehk inimese arengu toetamine on aga juba täiesti omaette teema. Toon seda esile vältimaks moonutust mis võib tekkida justkui oleks tegemist nn vabakasvatuse filosoofiaga, kus vanem mugandab end lapse käitumisega, ka destruktiivse käitumisega, sattudes sellega ise sümbioosi, soovides pakud lapsele keskkonda, kus laps ei sattuks sümbioosi ja saaks olla autonoomne. See aga ei toeta hilisemat sotsiaalset harmoonilist toimetulekut, ehk ei loo soodsat pinnast MEIEtsentrismi ehk MEIEkesksuse kujunemisele.

Kuid antud juhul ei süüviks ma teema laiali hajumise vältimiseks eelnevasse sügavamalt.


Vanemlik keskkond indiviidi (MINA) sisekeskkonnas.

Enese kuulamine, see on olla oma sisekeskkonna suhtes vaatlejana vanemlikul positsioonil.

Ehk kuulata ja vaadelda eneses ilmnevaid jõude (tunded, meeleolud, mõtted ja tahteimpulsid) kui oma lapsi, kes on siis rahul või rahutud, kuid siiski väärtuslikud osad Sinust (indiviidist ja tema mina kogemusest laiemalt) Sest see kõik on viis kuidas indiviidi (MINA) sisekeskkond suhtleb sinu kui vaatleja ja kogejaga (teadvusega), andes sulle võimaluse selle kuulamise ja aktsepteerimise läbi sisemiselt terveneda ja harmoniseeruda ning saada teadlikumaks.

Selline vanemliku keskkonna loomine enese kuulamise ja vaatlemise läbi ei ole passiivsus vaid see on teatud mõttes nagu maastiku tundma õppimine, et siis valida parim võimalik teekond sihile jõudmiseks. Ehk teha autonoomne vaba valik. Muidugi on vabaduse ja vaba valiku küsimus juba omaette laiem teema kuid lühidalt öeldes on see võime luua eneses rahu ja leida eneses rahu. Selle vältimatuks eelduseks on enese sisekeskkonna kasvav tundmine ja tunnetamine ning selle eelduseks võime arendamine kuulata oma sisekeskkonda, ehk viia tähelepanu enesesse.

Mulle isiklikult läheb korda Rudolf Staineri käsitlus vabadusest: See on, vabadus algab sellest, et inimene teadvustab temas endas olevad ja teda väljast mõjutavad jõud ning toimib oma arusaama, teadlike motiivide järgi.


MEIEtsentristlikult on see teha valik MINA MEIEtsentrismist lähtuvalt.

Vanemlik keskkond indiviidi (MINA) väliskeskkonna (MEIE) tasandil

Vanemlikku keskkonna loomise võime väliskeskkonda on otseses sõltuvuses võimest seda vanemlikku keskkonda luua ühe indiviidi (MINA) enese sees (sisekeskkonnas).

Antud juhul ei pea ma siin esile toodut ideaalpildiks vaid kui ühe fenomeni tajutavalt oluliste aspektide ja protsessi esile toomist, millest see sõltub.



Antud mõistmiseni jõudmiseks olen inspireeritud Iris Jonanssonist (Rootsi), Rudolf Staineri käsitlustest ja oma enese püüdluste läbi kogetust ja tajutust ning sõpradest kellega olen seda teemat püüdnud koos avada ja tunnetada.



MINA vrs MEIE - symbioos vrs autonoomia. TED.COM üks imelisemaid tantsuvideosid.


Neljapäev, 3. september 2009

Hirm - Vabadus- illusioon - usaldus

Olen ehk jõudnud lähemale voolamise mõistmisele ja selle mõistmisele ja tunnetamisele oma elus.
Nii nagu partnerlus ehk paaris intiimsuhegi on suhe, mis kirjeldab ei midagi muud kui meie sisemist seisundit ja manifesteerib meie õppetüki. Nii samuti teevad seda meie elus ka kõik ülejäänud suhted, suhe tööga, suhe ühiskonnaga, suhe reklaamiga, suhe kooliga, suhe enesega. Nii on seelles kõiges väljendumas teatud mõttes üks suhe pakkudes meile lõputuid eri varjatsioone selle vaimse õppetüki õppimiseks ja harmoniseerimiseks.

Olen nüüd saanud näha läbi lähedus suhte, kus võimendub minu hirm kaotada vabadust, kuigi selleks pole justkui objektiivset põhjust (ema suhte ja esimese partnerlus suhte järelmõju), vaid ainuüksi hirmust tulenev kalduvus näha vabaduse piiramist ja kammitsaid.
Näen seda olevat suhte peegeldus sellest, milline on minu suhe sotsiaalse süsteemi ehk inimeste elukorraldusega. Ehk samuti hirm kaotada vabadust ja sellest tulenev aastast aastasse aina suurenev kriitikameel ja ettevaatlikus enese sidumisele millegi rütmilise ja püsiva ja vastutust eeldavaga, ehk kohustuste võtmisega.
Sama fenomen esineb ka minu suhtes oma maakohaga ja suhte emaga nagu eelnevalt esile tõin.

Lisaks sellele on viimastel päevadel ilmnenud välis maailmast erinevate indiviidide ja organisatsioonide ja gruppide vajadused väljunditele, mida olen eneses kandmas. Mis tähendab, et loomulikul viisil on esile kerkimas võimalusi jagada seda, mis aastatega kogemuste ja mõistmise läbi talletunud.

Nii siis võib selle isikliku õppetüki harmoniseerimis püüu seisukohast kokku võtta järgnevat:
1. Valida olla ärkvel oma tunnetuse suhtes kõrgendatud kriitikameelega kui tundeis tõuseb esile hirm kaotada vabadust.
2. Usaldada - ehk õppida usaldama elu selle väljendusvormides.

Teisipäev, 10. veebruar 2009

Müüt igapäevaelu osana

Katrin Aava loengust Kunstiakadeemiast.

Inimesed ei võta midagi suuremat ette, ilma, et neil oleks lugu.
müüdi loomes rahvad konstrueerivad endale kuldajastu. Kuldajastu on aeg, mis kunagi oli, see on aeg kuhu soovitakse saada tagasi ning mida nüüd siis hakatakse taastama. See on miski kuhu püüeldakse. 
Luuakse ühine retooriline visioon, mille ümber siis koondutakse eli tüvi narratiiv.
Churchill sõnastab külmasõja - "raudne eesriie langeb üle Euroopa"
Martin Luther King sõnastab praeguseni USAs kehtiva tüvi narratiivi - 
"I have a dream" (Mul on unistus) 
Viimasest sai alguse narratiiv, mis sobis nii mustadele kui ka valgetele.

Tüvi narratiivid paigutatakse kividesse ja nad hakavad linnaruumis inimesi kõnetama.
Iga riik ja rahvas vajab igal hetkel retoorilist ideed, sellest kuhu suundutakse. Eestil oli see NATOsse ja EL pääsemine. Nüüd vaja uut, see on olemas. Kuna uut saavutus visiooni ei tulnud, siis suundus kogu saavutus energia sisemisele kriitikale, konfliktidele.

Olulised autorid, kes räägivad dialoogilise kommunikatsiooni kultuurist.
Martin Buber
David Bohm
Peter Senge
Ellinor/Gerard

Dialoog tähendab alati kolmanda kultuuri teket, millegi uue teket dialoogi tulemusena, teatud ühisust, mis tekkib dialoogi tulemusele, midagi jagatut, mõlemale poolele vastuvõetavat.
See eeldab aga võrdset dialoogi. "I have a dream" kõne on III kultuuri kõne, see võimaldas dialoogi ja võeti mõlema osapoole poolt vastu.
Sõnumite andmine on julgeoleku küsimus.