Neljapäev, 25. november 2010

Permakultuur, jätkusuutlik maaharimine, sustainable agriculture


Sel kevadel Lilleorus toimunud Albert Batesi permakultuuri kursuse videod
on nüüd internetis üleval.
Albumist leiate lühikese ülevaate ja pikad kogu kursust kajastavad videod:
http://vimeo.com/album/1458164

Teisipäev, 20. aprill 2010

Säästvad ehituslahendused

Säästvad ehituslahendused: nad korraldavad erinevaid koolitusi ning palju pilte mis seletavad palju erinevaid lahendusi.

Materjalid.net - siin on kõikvõimalikku materjalidest

Kanepivill - siin termosoojustus materjali vallast

Esmaspäev, 19. aprill 2010

ÜLO VOOGLAIU HARIDUSSEMINARI SÜSTEEMVÕLUD



Ehk siis siin viitan blogile, kus on üleval 17-18. aprill 2010 Ülo Vooglaiuga toimunud seminari kokkuvõtev piltjoonis looming.

http://joonmeedia.blogspot.com/2010/04/ulo-vooglaiu-haridusseminari.html#more

Teisipäev, 23. märts 2010

Life´s Meaning ( Elu mõte )


Life in itself is meaningless. Meaning is not something sitting there and you have just to reach and possess it. Meaning has to be created. It is not like a thing that you can uncover, you will have to become your meaning, you will have to give a rebirth to yourself. Only when you feel meaning in life will you be happy, not before it.

The Ultimate Joke
Laughter relaxes. And relaxation is spiritual. Laughter brings you to the earth, brings you down from your stupid ideas of being holier-than-thou. Laughter brings you to reality as it is. The world is a play of God, a cosmic joke. And unless you understand it as a cosmic joke you will never be able to understand the ultimate mystery.

Osho

Pühapäev, 14. märts 2010

Rahvuslus vrs vaimsus identiteedi alusena


Sotsiaalteadustes on tuvastatud teatav seos inimühiskonna enese identiteedi konstrueerimisel religioosuse või rahvusluse kaudu. See tähendab emba kumba kaudu aga üks neist on igal juhul domineeriv. On täheldatud, et nendes ühiskondades, kus religioosus väheneb (sekularisatsioon) võimendub automaatselt rahvuslus.

Öeldakse, et iga ühiskond vajab tugi narratiivi (lugu), sellest kuhu ollakse minemas. Elik ka seda, kust tullakse, kes ollakse ja kuhu minnakse. See on midagi ilma milleta ei saa ükski ühiskond toimida kriisi satumata.

Täheldasin ise et olles viimastel aastatel tundnud süvendatud huvi rahvuse ja etnose kui fenomeni vastu olin märkamatult ka enese identiteed osaks konstrueerinud rahvusliku kuuluvuse selle läbi taandades tahaplaanile enese spirituaalse identiteedi. Sellega kaasnes ka olulisel määral ärritajate kogemine eneses, puutudes kokku erinevate inimeste ja eriti rahvuslike temaatikatega. öeldakse, et alati kui te määratlete end kellenagi, nimetate end kellekski, siis on teil probleem. Nüüd on teil mida kaitsta ja mille pärast tunda end haavatuna ja solvatuna.


Järgneva (millega olen igati päri) leidsin Kristo Nikkolo blogist:

Kui patriotism piirduks ainult sümpaatiaga enda lapsepõlvekodu ja - mälestuste kohta, mida meenutades läheb süda soojaks ja meel rõõmsaks, siis sellisel juhul oleks patriotism üsnagi mõistlik ja positiivne nähtus.

Kahjuks on patriotism aga kõike muud kui seda ülalmainitut:


"Patriotism on arusaam, et see riik on ülim kõigist, kuna sa sündisid selles"
--George Bernard Shaw


"Iga rahvus tunneb üleolekut teiste rahvuste suhtes - see on toiduks patriotismile ja sõdadele"
--Dale Carnegie


"Patrtiotism on sarnane mõnele religioonile: see on see muna, kust hautakse sõdu"
--Guy de Maupassant


"Totalitaalreziim pole ei miskit muud kui institutsioneeritud patriotism"
--Steve Allen


"Riiklik religioon, patriotism, on fenomen mis on veennud paljusi inimesi, et 'riigireetmine' on moraalselt palju hullem kui mõrvamine või vägistamine "
--William Blum


"Patriotism on kunstlikult loodud ebausk, mis toetub paljudele valedele ning väärarusaamadele. See on ebausk, mis röövib inimeselt tema enseaustuse ja väärikuse ning tõstab tema arrogantsust ja eneseimetlust"
--Emma Goldman


"Kas saab miski olla veel rumalam kui see, et mehel on õigus mind tappa, kuna ta elab teisel pool jõge ja tema valitsejal on minuga omavahel riid, kuid selle mehega pole minul mingitki tüli."
--Blaise Pascal


"Minu jaoks oleks see küll suur häbi, kui mu hing oleks juhitav geograafia poolt"
--George Santayana


"Patriotism on valmisolek tappa ja tapetud saada täiesti tühistel põhjustel"
--Bertrand Russell


"Mul ei ole ühtegi riiki mille eest võidelda; Mu riik on Maa - ma olen maailmakodanik"
--Eugene V. Debs


"Ma ei ole mitte ateenalane või kreeklane, vaid maailmakodanik"
--Socrates


"See on kahetsusväärne, et kui inimene tahab olla hea patrioot, siis peab ta samal ajal olema ka terve ülejäänud inimkonna vaenlaseks"
--Voltaire


"Rahvuslus on inimkonna lapslik haigus. See on inimkonna leetriteks"
--Albert Einstein



...


Patrioot võib olla pahatihti eneseimetleja, egoismi kalduv, teiste rahvaste suhtes üleolev, mõtlemiselt mitte vaba, ohver, sõdade algataja, kannatuste põhjustaja.










Kommentaar autorilt 2 aastat hiljem, esmane tekst loodud 2010

Kui miski põhjustas teis ootamatult suure ärrituse selle teksti lugemisel siis sellest on muidugi kahju aga väärtuslik enesega kohtumise kogemus on ka ärritus kui selline.
Esmalt tõden, et ma ei pretendeeri tõele vaid ainuüksi isiklikule arvamusele antud hetkes. Praeguseks on ka minu enese nägemus sellest muutunud, kuid sellel hetkel oli see selline ja omamoodi huvitav ja mitte kedagi kahjustav looming. Leian, et tõde on suhteliselt käsitlemata ja haaramatu mõistuse kui duaalse ja separatiivse fenomeni jaoks. Mul on hea meel kuulda, et teie olete rahvusluse temaatiaks hästi haritud ja teemaga kursis nagu aru saan. Kuulaksin meeleldi teie käsitlust antud teemal. Olge lahke, see rõõmustaks mind kuulda veel mõnd vaatenurka sellele teemale või ehk rohkematki kui mõnda.

Kasvuhoone plastikpudelitest


Tõeliselt odava ja keskkonnasäästliku kasvuhoone valmistamiseks läheb vaja kasutatud plastpudeleid, veidi ehitusmaterjale ja muidugi pealehakkamist.

Šotimaal valmistasid sellise kasvuhoone kooliõpilased. Tegu oli säästva arengu kohaliku ühingu REAP projektiga, mille eesmärgiks kasvatada õpilaste keskkonnateadlikkust.

Kuidas kasvuhoone valmistati -

2m x 3m kasvuhoone jaoks koguti 1400 suurt plastpudelit. Seejärel loputati need ja lõigati põhjad ära. Et pudelid üksteise peal püsiks, tehti pudelikaelast veidi allapoole terava noaga kaks lõiget. Pudelid pandi pulga otsa ja valmistati tugevad raamid, millele pudelitest torud kinnitada. Maasse kaevati neli auku postide jaoks, kuhu omakorda raamid kinnitati.

Täpsem juhend (inglise keeles) on saadaval siit.

Allikas: Treehugger.com, Hayley Green

Neljapäev, 25. veebruar 2010

Areng ja õppimine

Ma olen julgelt öeldes vähemalt poole oma elust olnud pidevas mõtiskelus inimese arengu ja õppimise üle. Ja jõudnud justkui järelduseni, et inimese elu üks keskseid vältimatuid protsesse on areng. Nii siis inimest käsitledes oleks üsnagi poolik jätta käsitlemata teda kui pidevalt mitmel tasandil arenevat ja õppivat olendit. Selleks, et seda mõista olen üksjagu katsetanud enesega kui õppiva ja areneva olendiga ja olen sea jätkuvalt tegemas. Mida ma olen õppinud? Olen õppinud ise ennast tundma jah ka inimest, sest see on osa minugi olemisest. Kummaline, aina enam tundub mulle, et mis iganes mulle elus vastu ei tule ja millega iganes ma ka kohtuks, kohtun ma lõpude lõpuks ikkagi eelkõige enesega. Oma võimega tajutav ja kogetav vastu võtta. Ja kui siis mitte, siis võtta vastu ja aktsepteerida seda, et seekord ei olnud see olukord mulle jõukohane vastu võtta. teatud mõttes on see inimese elu üks keskseid tegevusi ja väljakutseid, kuidas võtta omaks maailma eneses ja enesest väljas pool. kuigi seegi tualistlik mõtteviis nagu enne tõdesin võib sulada üheks sisemise ja välise ühtsuseks ja seda ka tajuja kogemuses. (ükskõiksus)

http://tagatargemad.blogspot.com/2010/02/oppige-nii-moeldes-sellele-et-neid.html

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=103175

Neljapäev, 18. veebruar 2010

Why Our Great-Grandparents were Happier Than We Are...

Huvitav on see kuidas suhtumised ajas muutuvad ja kuidas see, mis ühel hetkel lubatud on mõni aeg hiljem suur kuridegu. Huvitav oleks teada, kuidas ja millisel viisil ning mille tõttu toimus keelustamis protsess.

Bayers Heroin


http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/

A bottle of Bayer's heroin. Between 1890 and 1910 heroin was sold as a non-addictive substitute for morphine.
It was also used to treat children with strong
cough.


Coca Wine, anyone?

http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/

Metcalf Coca Wine was one of a huge variety of wines with cocaine onthe market.
Everybody used to say that it would make you happy and it would also work as a medicinal treatment.


Mariani wine

http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/

Mariani wine (1875) was the most famous Coca wine of it's time.
Pope Leo XIII used to carry one bottle with him all the time.
He awarded Angelo Mariani (the producer) with a Vatican
gold medal.


Maltine

http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/

Produced by Maltine Manufacturing Company of NewYork. It was suggested that you
should take a full glass with
or after every meal... Children should take half a glass.


A paper weight:

http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/

A paper weight promoting C.F. Boehringer & Soehne ( Mannheim , Germany ).
They were proud of being the biggest producers in the world of products containing
Quinine and Cocaine.


Opium for Asthma:

http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/

No comments.


Cocaine tablets (1900)

http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/

All stage actors, singers teachers and preachers had to have them for a maximum performance.
Great
to "smooth" the voice.


Cocaine drops for toothache

http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/


Very popular for children in 1885. Not only did they relieve the pain, they made the children happy!


Opium for new-borns

http://hypescience.com/10-inacreditaveis-propagandas-antigas-de-cocaina-e-outras-drogas/

I'm sure this would make them sleep well (not only the Opium, but 46% alcohol!)


No wonder they were called The Good Old Days!!

NOW WE KNOW!

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

PLEJAADLASTE ÕPETUSED



Teksti on kanaldanud Barbara Marciniak.
Eesti keelde tõlkinud Robert Jõemägi
PLEJAADLASTE ÕPETUSED


Meie oleme siin. Meie olemegi plejaadlased. Kollektiivne energia Pleiadeselt. Meil on pikk ajalugu. Meie esivanemad tulid teisest universumist- universumist, mis oli saavutanud täielikkuse. Sina töötad lihtsalt ühel planeedil, mis liigub tervilklikuks saamise poole, ning meie oleme siin, et sind selle ülesandega aidata. See tervilklikuks saamine või transformatsioon on teadustatud paljude poolt kogu igavikuks. Praegu elame me väga tähtsal ajastul- mis praegu planeet Maal juhtub, mõjutab kogu universumit.
Meie esivanemad olid ühed algsetest Maa loojatest. Korraldajad, kes seemendasid maailmu ja tsivilisatsioone loovuse ja armastusega. Tänu nende kvalifitseeritusele meeldis neile luua maailmu nii nagu dirigendile meeldib dirigeerida. Meie esivanemad on ka teie esivanemad ning me sooviks end kutsuda ühiseks iidseks perekonnaks. Ja nii see tõesti ongi.
Meie esivanemad andsid oma DNA algsetele planeerijatele ning see DNA sai üheks osaks inimsoo DNAst. Praegu on toimumas üleminek. Dimensionaalne nihe, mis vähendab kolmanda dimensiooni tihedust, mis tähendab, et me liigume kõrgematele teadvuse tasanditele, kus kehal ei ole nii kindlat seisundit. Sa oled tulnud siia, sest sa soovid vallata evolutsiooniprotsessi kõrgemal määral ja olla ka suuteline selles tasandis elama. See saab olema väga huvitav, sest see tähendab, et te funktsioneerite korraga mitmetes reaalsuse tasandites. On olemas tohutul määral kultuure ja ühiskondi, mis eksisteerivad kosmose avarustes. Need kultuurid ja ühiskonnad on olnud selle planeedi osaks ja samas ka sellest eemaldatud juba algusest peale. See pole vaid nii, et meie plejaadlased oleme tulnud siia teid abistama. Meie oleme vaid üks grupeering ühest tähesüsteemist. On paljusid, kes on reisinud siia mitmetel põhjustel. Enamus maaväliseid olendeid on siin teie teadvuse tasandi avardumise eesmärgiga, kuigi on ka neid, kellel on siin teine eesmärk.
Te olete kõik hämmastavad liikmed Valguse olendite seas ning te olete seekord siia planeet Maale tulnud selleks, et tekitada nihe ja luua üksteist toetav kett ülemineku kergendamiseks. Armastus on võti. Armastus on see, millest on loodud universum. Praegune tehnika meie planeedil areneb vaid kindla piirini, sest inimkond pole veel päris hästi aru saanud, et armastus on vajalik. Energia võib võtta igasuguse loovuse vormi, kuid kui me tegeleme ahnuse, vihkamise või mistahes emotsiooniga, mis meid valgustatuse poole ei vii, suudame me liikuda vaid teatud tasemeni. On kindel hulk informatsiooni, mis on võimaldatud sellist laadi vibratsioonidele. Armastus on algeline ehituskivi ning seetõttu eksisteerivad armastuses kõik võimalused. Tuua tagasi Valguse kontseptsioonid, milleks on informatsioon ning armastus ehk loovus, on meie plaan. Selleks on vaja lindpriisid nagu Valguse Perekond, et tulla süsteemi, mis on olnud algeliselt pime igavik, ja siis seda muuta. See on suuremahuline plaan, milles te kõik osalete. Kõik meie seast on teinud meeletu hüppe, et maanduda sellisesse väljakutset pakkuvasse kohta sellisel väljakutset pakkuval ajal. Te olete kindlad, et te seda suudate. Ja lisaks öeldi teile kõigile, et teie teekonnal pakutakse palju abi ning erinevatel üleminekukohtadel teie arengus esitlevad teile end erinevad olemused erinevatest kohtadest ning erinevate võimetega. Nad on siin, et teid üles kütta ja teid tegutsema panna ning näidata, et keegi ei tee midagi teie eest ära. Meie oleme ühed neist päästikutest. Katalüsaatorid, sest kui te kuulete sõna plejaadlased, tunnete te universaalset ühendust, sest meie aitame teil oma informatsiooni edasi toota ja ka tööle rakendada.

Meie, grupeering kes teiega räägib, kavatseme täita oma resümeed huvitavate kogemustega. Kui me esmakordselt 1988 aastal rääkima hakkasime, koosnes meie grupeering 50-75 olendist. Mõned neist olid võtnud füüsilise kuju, mõned mitte. Kuid kõik meist olid plejaadlased. Aegamööda on meie arv kasvanud ning nüüd on meie seas tublisti üle 100 olendi paljudest erinevatest süsteemidest. Nüüd võib meid kutsuda plejaadlased pluss. Meie reaalsuses on ka neid, kes usuvad, et me ei suuda omale etteseatud eesmärke teie Maa elanike suhtes täita. Nad tunnevad, et me proovime liiga palju ja võtame liialt riske. Samas nõjatuvad nad oma tooliservadel ja vaatavad, mis juhtuma hakkab.
Me oleme siin, et teid aidata, õpetada ja teiega koos selles protsessis kasvada. Me jagame teiega oma versiooni asjadest ainult selleks, et teid kõrgemale teadvuse tasandile tuua. Me ei soovi ka väita, et vaid see versioon asjadest on õige. See õpetus on loodud vaid kõrgemaks vaimseks hüvanguks ja meie jutud on selleks, et teid rohkem üles äratada. Meie kavatsus ongi selline. Me soovime tuua ideid teile kaalumiseks. Me soovime, et te ei jääks ühte ideesse kinni ja me soovime omaks võtta selle, mille suhtes te kõhklete ja mida te kardate. Mõistke, et kui te kohtute oma varjupooltega, loote te võimaluse vabanemiseks kõigile, kellega te kokku puutute. See toob meid tagasi esimese ja viimase tõekspidamise juurde- mõte loob. Ükskõik millises situatsioonis sa ka pole, see on sinu enda mõtete vägi, mis sind sinna juhtis. See on ka laitmatu usk, et mõte loob, mis tranformeerib su kogemuse planetaarsesse eksistentsi. Sina ise soovisid siia tulla. Sa oled siin täitmas ülesannet, et tõsta oma mälestused esile ning tuua inimeksistentsi väärtus tagasi loomise esiplaanile.
Sa oled vajatud. Sa oled selle ülesande jaoks treeninud mitmeid elusid. Ja sa ei tulnud siia ettevalmistamatuna. Kõik mida sa praegu pead teadma on su enda sees ja sinu ülesanne on oma treeningut meeles pidada. See ei ole eluaegne, kui sulle õpetatakse uut informatsiooni. Eluaegne on see, kuidas sa õpid mäletama seda, mida sa juba tead. Ja seda me teile meelde tuletama tulimegi. See on osa meie ülesandest. Inimkond on eksperiment. Inimkond on ettekavatsetud nagu ka kõik muu loomise juures. Esmane Looja hakkas eksperimenteerima loomisega juba väga väga pikka aega tagasi siin universumis suurema eneseavastuse, eneserahulduse ja eneseväljenduse eesmärgiga. Esmane Looja tõi energiaid ja eluessentsi, ehk iseenda käepikendusi siia universumisse ja varustas neid laiendusi omapoolsete kingitustega. Esmane Looja ütles iseenda laiendustele- minge välja ning looge, kuid tooge kõik asjad mulle tagasi. See oli üpriski kerge ülesanne. Niisiis läksidki Looja enda laiendused ilmaruumi ja hakkasid tema poolt antud energiatega eksperimenteerima nagu see eksisteeriks nende endi sees. Nad lõid omaenda hierarhia, mis omakorda lõi järgmiseid hierarhiaid. Iga õnnestunud hierarhia lõi järgmise hierarhia, mis oli varustatud omaenda essentsiga ja mis oli abiks universumi arengul. Lõpuks loodi ühes galaktilises süsteemis plaan, et luua Maa. See pidi olema intergalaktiline informatsiooni vahetuskeskus. See oli täiesti imeline plaan. Maa oli imeline koht, mis asus ühe galaktilise süsteemi serval. Teistest galaktikatest Maale saabumine oli üpriski kerge. See oli paljudele laineportaalidele lähedal. Laineportaalid on energia kiirteed läbi kosmose rändamiseks. Looja üheks osaks oli meistergeneetik. Meistergeneetik lõi erinevaid eluvorme- mõned neist olid loomad, mõned inimesed. Seda suutis ta teha erinevate DNA vormidega mängides. Kuid just teadlikud tsivilisatsioonid panustasid sellesse, et teha planeet Maa informatsiooni vahetuskeskuseks. See pidi olema valgustatuse keskus, elav raamatukogu. Algsed Maa planeerijad olid Valguse Perekonna liikmed- olendid, kes töötasid selle nimel ja olid seotud teadlikkuse aspektiga mille nimeks oli Valgus. Valgus on informatsioon. Valguse Perekond lõi informatsioonikeskuse, milles nad eostatud olid. Nad disainisid koha, kus galaktikad panustavad oma informatsiooni ja kus kõik saab kaasosaleda ja jagada oma spetsiifilist teadmist.
Maa pidi olema kosmiline raamatukogu. Koht täis imelist ilu, mis eksperimenteeris sellega, kuidas informatsiooni saab koguda sagedustena ja läbi geneetiliste protsesside. Raamatukogueksperiment aga katkestati. See tundus liiga ahvatlev, et mõned seda omada saaksid. Maa varase ajaloo hulgas on teada kosmilisi sõdu selle planeedi omandiõiguse pärast. Kokkupõrked leidsid aset ning Maast sai hoopis duaalsuse koht. Osad Looja teadvuse omajad tulid Maale kui vabu õiguseid omavasse kohta ning võtsid selle üle.
Kui kokkupõrge toimus, võitles kindel grupp olendeid kosmoses ning nad said planeet Maa territooriumi omanikeks. Need olendid ei tahtnud, et Maa algsed elanikud ehk inimesed teaksid, mis oli toimunud. Teadmatuses on neil kergem inimesi kontrollida. Seepärast ongi Valgus informatsioon ja pimedus informatsiooni puudus. Need olendid alistasid Valguse ja Maast sai nende territoorium. Need uued omanikud, kes tulid siia 300 000 aastat tagasi, on need kellest piiblis räägiti kui imelistest olenditest. Ka räägiti nendest Babüloonia ja Sumeri kivitahvlitel ja tekstides üle kogu maa. Nad tulid Maale ja korraldasid ümber algsed asukad. Nad korraldasid ümber nende DNA, et inimesed saaksid elada vaid piiratud sagedustega informatsiooniväljades ja võtsid inimestelt sagedusi endale, et püsida võimul. Algne inimene oli imeline olend, kelle DNA ahelas oli 12 keerdu ja sinna oli palju panustatud ka iidsete tsivilisatsioonide teadmisi. Kui uued Maa omanikud siia saabusid, töötasid nad oma laboratooriumis välja uue DNA, millel oli 2 keerdu ehk topeltheeliks DNA. Originaalne DNA ahel jäi küll inimese rakkudesse alles, aga seda ei olnud võimalik kasutada. See oli poolitatud ning lahtiühendatud. Inimeste rakkudes on Valguse poolt kodeeritud kiud- suurepärased, läbipaistvad energiasooned, mis kannavad endas informatsiooni. Kui need läbipaistvad sooned töötavad koos nagu kaabel(nagu fiberoptika töötab), loovad nad sinu DNA heeliksi. Sind jäeti aga topeltheeliksiga. Kõik mis oli ellujäämiseks ebavajalik ja mis sind asjadega kursis hoiab, elimineeriti. Topeltheeliks jätab sind kontrollile alluvasse ja juhitavasse sagedusse.
Meie, plejaadlased, reisisime ajas tagasi, kohta, mida võib kutsuda meie minevikuks. Me tulime kui Valguse esindajad, et jagada teiega sagedust. Sagedust, mida kõik teie hulgast nõustusid kandma sellel planeedil. Meie tulime eesmärgiga muuta seda DNAd, mis oli ümberkorralduste tagajärjel inimestele jäetud. Plaan muuta sagedusmodulatsiooni, mis mõjutab inimrassi, hõlmab endas vana DNA lahtiharutamist ja Valgusega kodeeritud energia üleslaadimist.
Maa aitab samuti omal moel universumi evolutsiooni. Siin hakkab plaan õitsema ning Maal toimuv mõjutab väga mitmeid maailmu. Sinu DNA areneb 2 heeliksist 12 heeliksini. Need 12 heeliksit on vastavuses sinu tšakratega sinu keha sees ja sellest väljaspool. See protsess on hämmastav evolutsiooniline hüpe, mille osaks meie saame. See protsess kiireneb meeletult järgmise 20 aasta vältel. Juba praegu on neid, kes on saanud 12 heeliksiga DNA struktuuri osaliseks. Need 12 spiraalset DNA keerdu suhtlevad üksteisega nii keha sees kui ka kehast väljas. 12 keeru ühendus tähendab, et 12 energia- ja informatsioonikeskust saavad hakata funktsioneerima ja saatma informatsiooni läbipõimunult edasi ning tagasi. Kui inimese DNA ahel hakkab ühinema 12 heeliksiliseks ahelaks, tekib hämmastav vägi. Kui inimesed tulevad kokku ja esitavad ühise taotluse on neil võimalik saada üheks kosmosega ja võtta vastu kõiki energiaid mis sealt tulevad. Ja teha seda teadlikult. See muudab kogu universumi nägu. Toimub identiteetide pinnale tõusmine, kultuuride ilmnemine ja paljude uute maailmakorralduste sisenemine meie maailma. Samas on ka palju kaost ja segadust. Valguse Perekonna liikmetena võime me seda lihtsalt jälgida, teades et kaos ja segadus on vajalikud, et murda maha süsteem ja et selle saaks üles ehitada Valguse jõuga. Valguse Perekonna liikmetena saame me teadlikult mõista, et selle ümberkorralduse üleelamisel saame me kõik meeletult areneda.


Jumalikkuse kohta on palju väärarusaami. Universum on täis olendeid kes läbi aegade on arenenud ning omastanud igasuguseid võimalusi ja funktsioone iseenda vajaduste rahuldamiseks ja loovaks väljendamiseks. Eksistentsi ja teadvuse tähtsus on loovus ning loovusel on palju vorme. Igavikke tagasi oli Maa vaid mõte kõrgemate olendite peas, kes soovisid vaid luua uusi eluvorme ja elukohti. Paljud neist mõjutasid selle universumi loomist ja seepärast oled sa neid tembeldanud Jumalaks. Tegelikkuses olid nad aga maavälised valgustkandvad energiad, mis olid eraldatud tegelikust Loojast. Tegelikult kasutame me haruharva terminit Jumal suure J tähega. Kui me seda terminit kasutame, viitame me olendile, keda me teame esmase Loojana. Esmane Looja on iseenda seesmise armastuse plahvatuse kaudu varustanud kõiki asju teadvusega. Esmase Looja rännakul ongi kõik asjad esmase Loojaga üheks saanud. Teadlikkuse evolutsioon ja oskus informatsiooni vastu võtta on see mis lubab meil Jumala lähedust tunda. Paljud inimesed Maal tunnevad, et nad on Jumalaga üheks saanud. Võib-olla saadab neid osa esmasest Loojast, kes on tõstnud nende vibratsiooni kindlal ajal. Esmase Looja kogu vibratsioon hävitaks inimese keha otsekoheselt, sest see ei suuda nii palju infot vastu võtta. Need, kes sinu jaoks Jumalat esindavad, on vaid väike osa Jumalikust vibratsioonist.
Loojad, kes seda planeeti kontrollivad, suudavad end füüsilisse kehasse asetada. Kuigi enamasti eksisteerivad nad teistes dimensioonides. Nad hoiavad maad teatud vibratsioonisagedusel. Nad tekitavad emotsionaalseid traumasid, et end hellitada. On ka olendeid, kes austavad elu üle kõige. Samas on ka neid, kes elu ei austa. Nad ei saa aru oma ühendusest eluga. Looja teadvuse omanikud on kosmoseolendid, kelle kodu asub kosmoses. Ka nemad arenevad. Enne invasiooni töötas siin planeedil meeskond, kelle ülesandeks oli ühendada planeet Maa galaktika tähtsamate informatsiooniallikate ja tähesüsteemidega. Siis puhkes aga sõda kosmoseelukate ja valgustatute vahel. Kosmoseolendid tahtsid seda paika paljudel põhjustel, mis ei teeninud Valgust. Jumala enda silme all on aga kõik lubatud. Seepärast õpitakse ka palju õppetunde. Kes on need olendid, kes tulid siia ja rikkusid algsed plaanid seoses planeediga Maa? Kes on need, kellele me vahest kui „ Räpastele T-särkidele“ vastu vaatame? Need kosmoseolendid on pooleldi inimesed ja pooleldi reptiillased(a la sisalikud). Tore oleks, kui te neid väga tõsiselt ei võtaks. See ajab teid ainult rohkem närvi. Meie ei ole siin teie hirmutamiseks- me oleme siin teie informeerimiseks. Mõned Loojad lõid elu vaid selleks, et see neid ja nende vajadusi toetaks. Nad on sütitanud teie emotsioone. Üks suurimaid saladusi, mis teie liigi eest on varjatud on see, et iga tundega on kaasas rikkalikkus ja küllus. Teid on juhitud kõrvale emotsioonide kogemisest, sest läbi emotsioonide saame me endale asju selgeks teha. Teie emotsioonid ühendavad teid oma spirituaalse kehaga. Spirituaalne keha ei ole füüsiline. See eksisteerib multidimensionaalses sfääris. Reptiilide seas on neid, kes on pahatahtlikud ja neid, kes on heatahtlikud.
Miks teil seda vaja teada on? Sellepärast et reptiilide reaalsus ühildub teie dimensioonidega. Te peate nendega rahu sõlmima ja tekitama implosiooni oma hinge kollektsioonis. Nii saad sa jõuda tagasi algse Jumala juurde. On olnud palju Loojaid, kellest vaid mõned on füüsilises vormis. Praegusel hetkel tuleneb teie suurim rahulolematus ja ebamugavus just reptiilidesarnastest olenditest, sest just nemad tunduvad teile kõige võõramad.
Meie kavatsus on laiendada teie ideed sellest, kes teie Jumalad on, sest need Jumalad naasevad Maale tagasi. Seepärast on ka siin planeedil praegu selline keeris. Kui te õpite hoidma Jumalatelt saadavaid sagedusi, olete te valmis ka nendega kohtuma. Te peate õppima kuidas eristada maaväliseid energiaid. Me elame vaba tahte universumis, nii et kõik eluvormid on siin lubatud. Kui mõni energia soovib sind hirmutada, manipuleerida või kontrollida, siis pole see energia selline, mis sinu kõrgematel eesmärkidel töötamisel kasuks tuleb. Sul on võimalus valida, kellega koos sa töötad. Te elate ühel tähtsaimatest ajastutest, sest energia hakkab elama. Jumalad on siin. Teie oletegi need Jumalad.
Kui te saavutate ärkveloleku oma ajaloo suhtes, hakkate te avama oma iidseid silmi. Need on Horuse silmad ja nendega ei näe te asju inimeste vaatenurgast. Nendega näete te kõike läbi Jumala silmade. Nad näevad kõikide asjade ühendatust ja vajalikkust. Iidsete silmadega on võimalik näha läbi mitmete reaalsuste ja ühendada kogu pilt. Kogu ajalugu. Kui te avate iidsed silmad endas, ei ole te võimeline ühinema vaid iseenda personaalse ajalooga, vaid ka kogu planetaarse ajalooga. Galaktilise ja ka universaalse ajalooga. Siis saate te tõesti teada, kes teie Jumalad on.
Kaua aega tagasi eksisteerisid olendid, kes soovisid luua. Et seda teha, pidid nad minema loomingu sisse ja muutma selle struktuuri. Need olendid olid ühenduses, kaitsesid ja hoidsid põhilist loomise aspekti ehk Valgust. Erinevatel ajastustel kohtusid ja töötasid need Valguse kaitsjad üheskoos ja nende teed ristusid erinevates reaalsuse valdkondades. Nad planeerisid, jagasid jooniseid ja panid paika kindla aja, mil nende plaan tööle rakendada. Need olendid valisid kindla aja oma plaani tööle rakendamiseks just siis, kui Valgus on sobivas kohas. Need olendid olete teie ise ja see aeg on praegu. See aeg on kindlalt määratletud ja teie kõik teate, et te olete siia tulnud eesmärgiga. Igaühe eesmärgiks on loomulikult saada täievõimulikuks ning aidata kaasa planeedi ühinemisele. Kõik meie seast ei ela seda nihet üle. Kõik meie seast ei ole selles vibratsioonis, mis soovib töötada harmoonias sellel ajastul. On neid, kes tunnevad täielikku ekstaasi, kui nad kogevad seda, milline on uus autoriteet. Kõrgem autoriteet uute aluspõhimõtetega, Loom-Jumalad, või kuidas iganes neid ka kutsuda. Valgus Perekond, kes on selle planeedi loojateks, hakkab nüüd looma omaenda planetaarset sfääri. Omaenda Maad.
Järgmiste aastate jooksul ei pruugi taevast tulevad olendid olla Valguse Perekonna liikmeteks. Nad on peegliks neile, kes siin planeedil elavad. Me oleme teile öelnud, et teie õppetunniks on autoriteet. Te peate saame omaenda autoriteediks ja te ei tohi oma otsustusvõimet anda üle valitsuse liikmetele, vanematele, õpetajatele või isegi Jumalatele. Maa elanikud peavad muutuma kõikvõimsaks. Te hakkate vaikselt tundma, mis tulema hakkab. Valguse kandmine on hämmastav ülesanne. Kohe, kui sa selle oma kehasse lased, on seda võimatu peatada. Pole sellist asja nagu Valguse meeskonnast loobumine või et mind ei tunnustata Valguse Perekonna liikmena. Osad teist soovivad seda vahest teha, kuid kohe, kui Valgus teieni jõuab, on asi selgeks tehtud. Paljud teist, kes on õppinud ja kasutanud omaenda tajusid peavad inimkonna käitumist kosmoseolendite suhtes naeruväärseks, sest nad õpetavad meile palju tehnoloogilisi asju ja jagavad meiega vajalikku informatsiooni. Võib-olla ravivad nad ka kindlaid haigusi, mida nad ise algselt luua aitasid. Nad õpetavad teile palju rohkem, kui meie planeedi teadlased on suutelised mõistma. Kallid inimesed! Te olete saamas sellise seikluse osaliseks ja vaid teie saate seda seiklust endast väljaspoole tuua.
Kui te hakkate elama, õpetame me teile kuidas usaldada identiteeti, sünkroonsust ja planeediga ühinemist. Siis hakkate te mõistma, et ka keset kõige hullemat häda olete te võimelised trotsima inimkonna seaduseid. Kõike seda hakkate te tunnetama. Lubage oma ajurakkudel olla ilma, et seda segaks teie ratsionaalne meel. Nii olete te võimelised mõistma asju ka kõige väiksemate pisiasjadeni välja. See kogemus kannab endas tunde kasvatamist ja selle hoidmist kuni ühel pärastlõunal tunnete te meeliülendavat kõiketeadmise tunnet. Tuhandete lehekülgede pikkuse pühakirja informatsioon elustub teis umbes 5 sekundiga ja seda saadab Jumalik ekstaasitunne.
Teie füüsilises kehas peitub kogu universumi ajalugu. Mis praegu siin planeedil toimuma hakkab, on otseses mõttes teie füüsilise keha mutatsioon. Te võite lasta sel areneda punktini, kus tast saab justkui arvuti, mis on võimeline vastu võtma seda informatsiooni, mida teil vaja on. Enne kui te siia planeedile tulite, nõustusite te kõik osalema sündmustes, mis sütitavad koodsüsteemid ja joonised teie enda sees. See aktiveerib teie mälu. Siis tulite te siia maisesse kehasse ja unustasite kõik selle. Teie kõigi koodsüsteemid ja joonised on sütitatud mingi piirini, sest te saate aru, et on olemas jumalik eesmärk või jumalik plaan, milles teie osalete. Koodsüsteemide sütitamine ja teie identiteedi realiseerumine muutuvad fenomenaalselt intensiivseks. Selle põhjuseks on arenev DNA. Kui teis on 12 DNA heeliksit paika pandud, hakkavad nad end ühendama 12 tšakra külge. 12 tšakrat on keeriste keskusteks, mis on kodeeritud informatsiooniga, mida te peate oskama tõlkida. Te arenete ka siis, kui te ei ole siin planeedil ja arvatavasti olete te ka rohkem oma teiste identiteetidega kursis. Te peate saama superolenditeks, ükskõik millises reaalsuses te ka ei eksisteeri, sest Valguse Perekonna liikmetena lindpriide osakonnas on see teie tugevaks küljeks. Te tulite siia vabatahtlikult, et sellist väljakutset vastu võtta. Just seepärast, et te väljakutsuv oleksite. Mitte viisil, mis teile probleeme või ebaharmooniat tekitaks, vaid viisil, mis tekitaks harmoonilist väljakutset. Läbi harmoonia olete te väljakutse vana vibratsioonisageduse suhtes.
Praegune evolutsioonisüsteem, mis on Looja teadvuse omanike poolt loodud, muutub tänu 12 heeliksi süsteemile, mis reageerivad 12 tšakrale, millest 7 on teie kehas ja 5 sellest väljaspool. Sellisel viisil lihtsalt saab süsteem ühenduse. Mõned inimesed funktsioneerivad 12 heeliksiga üpriski varsti, kuid osadeni jõuab see alles hiljem. See on nii lihtsalt sellepärast, et inimesele saab anda sellist sagedust alles siis, kui ta suudab seda integreerida. Paljudel on juba raskusi asjade integreerimisega plaani alguspunktis. Paljud Maa elanikud on suutnud ennast veenda selles, et on olemas vaid üks reaalsus ja lihtsalt muud moodi ei saagi asjad olla. Sellest võib lihtsalt saada ka inimrassi allakäik.
Kui kõik heeliksid saavutavad täieliku jõu inimeses, toimub inimese sisemiste teadmiste ärkamine. Teadmised, mis ulatuvad kaugemale sellest, mida inimesele on õpetatud. See sisemine tarkus on äratuntav, kui iseenda tarkus. Tarkus, mis ütleb, et on olemas palju rohkem kui see füüsiline maailm. Usu seda. Tea seda. Mõista seda. On meeletult tšakrakeskuseid ja heelikseid, mis saavad tekkida. Praegune ühisnimetaja on anda inimestele 12 heeliksit ja tšakrat, sest niipalju on nad suutelised vastu võtma ilma et nad iseend hävitaks. 7 kehasisese tšakraga on kerge töötada, sest nad on kehas kergesti ülesleitavad- esimesed 3 tšakrat tegelevad ellujäämise, seksuaalsuse ja tajudesüsteemiga. 4. tšakra on südametšakra- see tegeleb kaastundega ja ühendusega kõigi asjade vahel. 5. tšakra on kurgutšakra, mis on seotud rääkimisega. 6-ndaks tšakraks on kolmas silm ehk visioon. 7. tšakra on kroontšakra, mis sümboliseerib inimese teadmist selle kohta, et tema identiteet ulatub palju kaugemale kui ta füüsiline vorm.
Kui sa jõuad 5 kehast väljaspool asuva tšakrani, pead sa hakkama leiutama välja uusi teid, et saada aru, mis tegelikult toimub ja uskuma asjadesse, mida sa kindlalt ei tea. 8. tšakra on meil tegevuste valdkonnaga seotud. See asub 12 tolli või natuke rohkem sinu peast kõrgemal. Enamus inimesi hoiab 8-ndat tšakrat oma füüsilise keha eest suletuna. 9. tšakra asub paar jalga meist kõrgemal ning siis, kui 9 heeliksit on ühendunud, liigub see tšakra välja Maa atmosfääri ja temast saab rohkem maine tšakra, ühinedes maise töövõrgustikuga. See on link. Tšakrad number 10, 11 ja 12 on palju rohkem meist eemal. Kui 10. tšakra on ühendatud, on ta sinu päikesesüsteemis. 11. tšakra liigub sinu galaktikasüsteemi ja 12. tšakra võib leida ankurdatult kuskil siin universumis. Sa hakkad saama infot neilt personaalkeskustest, mis on samas ka kollektiivsed informatsioonikeskused. Samamoodi on su teised tšakrakeskused kollektiivsed.
Kui sa õpid tõlkima tšakrakogemusi, avastad sa et elu pole enam selline, nagu ta oli. Avastades enda praegust keha, identiteeti ja eluaega peaksid sa olema kiire. Sul ei ole aastaid, et neid õppida. Kui informatsiooni sinu DNAs ümber töödeldakse ja uuesti ühendatakse, tunned sa kuidas selle elu sündmused ühinevad ja puhkevad õide ja nad kõik on nagu üks niit, mille lahtiharutamisel on alati olnud mõte. Sa saad informatsiooni paljudest erinevatest kohtadest, kus sa oled elanud ning paljudest erinevatest identiteetidest, mille sa oled omastanud. Sa ei ole üksi. Sa ei suudaks seda nagunii üksinda teha. Isegi kui me sulle ütleme, et sa oled oma hinge tavaline kandja, on sinus olemas ka teisi aspekte, mis on juba kõigest aru saanud ja tulevad tagasi siia ajaperioodi, et luua energiakeeris, mis mõjutab kõiki reaalsusi. Me ei saa üle rõhutada nende aegade tähtsust ja huvi ning rõõmu, mida nad pakuvad. Muidugi siis, kui sa oled valmis muutuma.
Valgusesammas, mida sa pead kasutama, et ennast aktiveerida ja informatsiooni enda kehasse tuua, on nagu DNA ahelgi loodud õhkõrnadest Valguse kiududest. Need Valguse kiud kannavad ääretul hulga andmeid ja infot ja su keha on nendest täidetud. Kui need kindlat moodi ühendada ning joondada, vabastavad need kiud informatsiooni, mis on mõistetav endas sisalduva ajaloo baasilt. Sinu ülesanne on teadlikult käskida, küsida ja tahta oma DNA arengut. Käskimine, küsimine ja tahtmine ei ole kerge, sest sa pead liikuma läbi mitmete identiteetide. Ajaloolisest perspektiivist sinu multidimensionaalse olemasolu kohta, sinu hinge ja essentsi kohta, oled sa võtnud väga paljude erinevate tegelaste kuju. Mõned neist kogemustest on olnud väga valusad. Nad on olnud väljakutset pakkuvad ja rasked. Valguse kiud on Valguse tööriistaks, Valguse osaks ja Valguse väljenduseks. Need kiud eksisteerivad nagu miljonid niidikesed sinu kehas. Nende vastandkiud eksisteerivad sinu kehast väljaspool. Need kiud kannavad endas valgusgeomeetria keelt. See keel kannab edasi lugusid sellest, kes sa oled. Enne ei olnud need valguskiud võimelised planeedile tulema, sest Maa oli liiga saastatud. Seda tegi Tumeduse Meeskond. Valguse informatsioon jäeti küll sinu sisse, kuid ei olnud loogilist viisi sellest aru saada.
Kuid kuidas leiad sa informatsiooni praegusel ajastul? Informatsioon näitab ennast ise sulle. Sa ei pea seda otsima minema. Sest see ilmutus on sinu pärandus ja see oledki sina. Kui DNA ahel hakkab looma uusi heelikseid, hakkavad nad reisima mööda sinu närvisüsteemi kehasse laiali luues uue struktuuri. Sinu teadvus hakkab üleujutama vanadest mälestustest. Sa pead töötama, et seda närvisüsteemi arendada. Sa pead Valgust enda kehasse tõmbama ja oma keha hapnikustama, et õppida kuidas liikuda läbi energiakiirenduste. Vajalik on kutsuda rohkem kogemusi ja teadmisi oma kehasse. Kui see protsess vähehaaval kasvama ning ennast sinu kehas toitma hakkab, lihtsalt jälgige seda. Te tahate teada, kuidas sellele ligipääsu saada. Enda eludraamadesse kinnijäämine on nagu mõne raamatu mitmeid ja mitmeid kordi läbi lugemine, ilma et teistest raamatutest tulevat informatsiooni vastu sooviks võtta. Kuid on olemas rohkem. On olemas terve lugu Tõest.
DNA sisaldab endas koodi. See sisaldab endas identiteedi ning eksistentsi plaani, universumi ajalugu ja elu ajalugu selles konkreetses lokaalis. Ja see kõik on paigutatud meie rakkudesse. Selle planeedi valitsejate geneetiline plaan baseerus numbril 12. Seepärast on 12 heeliksiga DNA ahel ühendatud paljude erinevate universumi allikate esindajatega. Ka nende DNA koosneb 12 heeliksist. Jätke see meelde- reaalsus peegeldab reaalsust! 12 informatsioonikeerust sissevõetud inimeste okupeerijad tegelesid vastavalt vajadusele informatsiooni kehasse sisse ja kehast välja liigutamisega.
Me kutsume Maad elavaks raamatukoguks, sest teil kõigil on olemas pilt sellest, milline üks raamatukogu välja näeb. See on koht, kus informatsioon on kohal ja kättesaadaval. Meie põlvneme kavatsusest, mis ütleb, et igale poole kuhu me ka ei läheks, ikka oleme me raamatukogus. Te ei ole lihtsalt veel aru saanud, kuidas seda infot vastu võtta ja kus see täpselt on. Inimesed on algselt loodud võtmeks informatsiooni kättesaamisel selles elavas raamatukogus. Praegu on number 12 see, mis süsteemi ühendab. Ja kui sa ringi vaatad, näed sa seda igal pool. See on sümboolne ühendumine süsteemi põhjusega. See on vajalik seepärast, et sa saaksid aru, et see ühendab sind millegiga kuskil eemal. See pole su loomulik rütm, kuid see on grupis tehtud kokkulepe, et kasutada number 12 energiat reaalsuse erinevates süsteemides. See on kodeeritud valem. Paljud asjad, mis loogilistele meeltele kohale ei jõua, jõuavad vägagi hästi kohale valguseensüümidele ja ka kehale, kui see järjest tundlikumaks muutub. Algselt oli raamatukogude ehitamiseks samuti põhjus. Türannia pulsatsioon valitses sel hetkel kõikjal. Kindlate energiate koha pealt oli tekkimas mure. Ajahoidjad mõistsid, et vajalik informatsioon võib sattuda valedesse kätesse ning väga mänguliselt loodi erinevate töörežiimidega raamatukogud. Teised raamatukogud on samuti maailmad, kuid mitte üldsegi nagu teie maailm.
Ajahoidjate ülesandeks oli kavandada projekt, mille abil teadvus saaks areneda, informatsiooni hulk suureneda ning mida saaks kasutada informatsiooni kättesaamiseks. Algselt oli inimeste okupeerijate ülesandeks inimeste juhatamine raamatukogudesse. See oli tegelikult suur au, sest inimesed ise selle informatsioonini ei jõudnud. Mida rohkem pühendunud okupeerija oli, seda rohkem oli võimalik raamatukogu informatsiooni kätte saada. Inimeste okupeerijal oli kindel uhkus, et olla piisavalt avatud ja ühendatud ja leida andmeid kõikidest asjadest. Ühel päeval avastate te, et ka seks on selle protsessi üks osa. Kui sa oled oma seksuaalsusega kontaktis, näed sa tohutuid võimalusi selle avaldamiseks. Ja sinu otsus on see kas sa tahad seda väljendada sellistel viisidel nagu tänapäevases maailmas, või mitte.

Kanalduse siin failis leiate vaid 4-le osale, kuid kogu materjali ulatus on 18 osa. Kui teid huvitab, siis edasi saate inglisekeelset teksti kuulata ise otse videosalvestistest lingilt:

http://www.youtube.com/watch?v=04Qr57X8juE (või soovi korral võime arutada edasist tõlkimist).

Intervjuu kanaldaja Barbara Marciniak´ga: http://www.youtube.com/watch?v=NVU6zSf12yo&feature=related


Vebilehe leiab siit:
Pleiadian Messages

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

Paul Feyerabend (Tead Filosoofia ja teaduse kriitika)


Paul Karl Feyerabend (23. jaanuar 1924 Viin11. veebruar 1994 Zürich) oli Austrias sündinud teadusfilosoof, kes hiljem elas Inglismaal, USA-s ja Uus-Meremaal. Tema kuulsamad raamatud on Against Method (Meetodi vastu; 1975) ja Farewell to Reason (Hüvasti, mõistus; artiklite kogumik; 1987).

Feyerabendit peetakse koos Thomas Kuhnigasotsioloogilise orientatsiooniga relativistlikuteaduses näiteks religiooni ja kunsti kõrval üht paljudest tunnetusvõimalustest. Erinevaid lähenemisi tõele ei saa tema arvates võrrelda, sest need on omavahel ühismõõduta. pigem teaduseteooria esindajaks, kuid ta oli Kuhnist palju radikaalsem ja vastuolulisem. Feyerabend nägi

Lisa lugemist autorist: http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Feyerabend



MEETODI VASTU

Katkendid

Analüütiline indeks

Teadus on olemuslikult anarhistlik ettevõtmine: teoreetiline anarhism on inimkonda paremini teeniv ja tõenäolisemalt progressile õhutav kui selle alternatiivid, mis põhinevad seadustel ja korral.

Seda näitab nii ajalooliste episoodide uurimine kui ka idee ja tegevuse vahelise suhte abstraktne analüüs. Ainus printsiip, mis progressi ei pidurda, on: „kõik kõlbab“.

Näiteks võime kasutada hüpoteese, mis räägivad vastu hästi kinnitatud teooriatele ja/või hästi kindlaks tehtud katsetulemustele. Me võime teadust edendada induktsioonivastaselt toimides.

Kooskõlalisuse tingimus, mis nõuab, et uued hüpoteesid oleksid kooskõlas tunnustatud teooriatega, on ebamõistlik, sest ta säilitab vanema teooria, ja mitte parema teooria. Hüpoteesid, mis on vastuolus hästikinnitatud teooriatega, annavad meile tõendmaterjali, mida mingil muul moel pole võimalik hankida. Teooriate vohamine on teadusele kasulik, sest ühetaolisus kahjustab tema kriitikajõudu. Ühetaolisus ohustab ka indiviidi vaba arengut.

Pole ühtki ideed, kui vanaaegne ja absurdne see ka poleks, mis ei suudaks meie teadmisi täiustada. Kogu mõttelugu on teadusesse haaratud ning seda kasutatakse iga üksiku teooria täiustamiseks. Ka poliitilist sekkumist ei lükata tagasi. See võib olla vajalik, et ületada status quo alternatiividele vastupaneva teaduse šovinismi.

Ükski teooria ei ole kunagi kooskõlas kõikide oma valdkonna faktidega, kuid süüdi ei ole alati teooria. Fakte moodustavad vanad ideoloogiad, ja kokkupõrge faktide ja teooriate vahel võib olla progressi tõestuseks. See on ka esimene samm meie katsetes leida printsiipe, mis tuttavate vaatlusmõistete all peidus on.

Säärase katse näitena uurin ma torniargumenti, mida Aristotelese pooldajad kasutasid Maa liikumise ümberlükkamiseks. Selle argumendiga kaasnevad loomulikud tõlgendused – vaatlustega niivõrd tihedalt seotud ideed, et nende olemasolu taipamiseks ja nende sisu kindlakstegemiseks on tarvis spetsiaalseid pingutusi. Galilei tuvastab loomulikud tõlgendused, mis ei ole Kopernikuga kooskõlas, ja asendab need teistega.

Uued loomulikud tõlgendused moodustavad uue ja äärmiselt abstraktse vaatluskeele. Nad tuuakse sisse ja nad varjatakse nii, et asetleidev muutus jääb märkamata (anamneesimeetod). Nende seas on igasuguse liikumise relatiivsuse idee ja tsirkulaarse inertsi seadus.

Esialgseid raskusi, mis muutus põhjustab, leevendavad ad hoc-hüpoteesid, millel osutub mõnikord olevat positiivne funktsioon; nad annavad uutele teooriatele hingamisruumi, ja samuti näitavad nad tulevase uurimistöö suunda.

Peale loomulike tõlgenduste muudab Galilei ka aistinguid, mis näivad Kopernikut ohustavat. Ta möönab, et säärased aistingud on olemas, ta kiidab Kopernikut selle eest, et ta neid ignoreeris, ta väidab, et on need teleskoobi abil kõrvaldanud. Ent ta ei anna mingeid teoreetilisi põhjendusi, miks peaks eeldama, et teleskoop annab taevast tõese pildi.

Ka esialgne kogemus teleskoobiga neid põhjendusi ei anna. Esimesed taevavaatlused teleskoobiga olid ähmased, ebamäärased ja vastuolulised ning ei vastanud sellele, mida igaüks võib palja silmaga näha. Ja ainus teooria, mis oleks võinud aidata eristada teleskoopilisi illusioone tõele vastavatest nähtustest, lükati lihtsa kontrollimisega ümber.

Teiselt poolt on olemas mõned teleskoopilised nähtused, mis ilmselt toetavad Kopernikut. Galilei võtab need nähtused tarvitusele sõltumatu tõendmaterjalina Koperniku kasuks, kuigi olukord on tegelikult selline, et ühel ümberlükatud seisukohal – Koperniku teoorial – on teatud sarnasus nähtustega, mis tekivad teisest ümberlükatud seisukohast – ideest, et teleskoopilised nähtused on taeva tõepärased kujutised. Galilei võidab oma stiili ja kavalate veenmistehnikate pärast, sellepärast, et ta kirjutab itaalia keeles, mitte ladina keeles, ja sellepärast, et ta apelleerib inimestele, kes temperamentselt vastustavad vanu ideid ning nendega seotud teadusestandardeid.

Sääraseid „irratsionaalseid“ toetusmeetodeid on tarvis teaduse eri osade „ebaühtlase arengu” (Marx, Lenin) tõttu. Koperniku õpetus ja teised tänapäeva teaduse olulised komponendid jäid ellu üksnes tänu sellele, et nende minevikus heideti mõistus sageli kõrvale.

Galilei meetod töötab ka teistes valdkondades. Näiteks võin teda kasutada selleks, et elimineerida olemasolevad argumendid materialismi vastu ning teha lõpp filosoofilisele keha ja vaimu probleemile (vastav teaduslik probleem jääb siiski puutumata).

Seni saadud tulemused viitavad sellele, et tuleks kaotada eristus avastuskonteksti ja õigustuskonteksti vahel ning ignoreerida sellega seotud eristust vaatlusterminite ja teoreetiliste terminite vahel. Teaduse praktikas ei mängi rolli kumbki eristus. Katsetel neid peale suruda oleksid katastroofilised tagajärjed.

Lõpuks, arutlus peatükkides 6–13 näitab, et Milli pluralismi Popperi versioon ei ole kooskõlas teaduse praktikaga ning ta hävitaks teaduse sellisel kujul, nagu me teda tunneme. Teaduse olemasolu näitab, et mõistus ei saa olla universaalne ja mõistusevastasust ei saa kõrvaldada. See teaduse joon nõuab anarhistlikku epistemoloogiat. Arusaamine, et teadus ei ole püha ja puutumatu ning et teaduse ja müüdi vaheline vaidlus on lakanud, ilma et keegi oleks võitnud, teeb anarhismi positsiooni veel tugevamaks.

Isegi Lakatosi teravmeelne katse konstrueerida metodoloogiat, mis a) ei anna käske ja ometi b) seab meie tegevustele, mis on suunatud teadmiste rohkendamisele, piiranguid, ei pääse selle järelduse eest. Lakatosi filosoofia näib liberaalsena üksnes sellepärast, et ta on maskeeritud anarhism. Ja tema standardeid, mis on abstraheeritud tänapäeva teadusest, ei saa vaadelda neutraalsete vahekohtunikena vaidlusküsimuses tänapäeva teaduse ning Aristotelese teaduse, müüdi, maagia, religiooni jne vahel.

Peale selle, need standardid, mis toetuvad sisuklasside võrdlusele, ei ole alati rakendatavad. Teatud teooriate sisuklassid on võrreldamatud selles mõttes, et ühegi tavapärase loogilise seose (sisaldumine, välistamine, osaline kattumine) kohta ei saa öelda, et see nende vahel kehtiks. Nii on see siis, kui me võrdleme müüte teadusega. Nii on see ka teaduse kõige edenenumates, kõige üldisemates ning seetõttu kõige mütoloogilisemates osades.

Seega on teadus müüdile palju lähemal, kui mingi teaduslik filosoofia on valmis tunnistama. Ta on üks paljudest mõttevormidest, mis inimene on välja kujundanud, ja mitte tingimata parim. Ta on silmatorkav, käratsev ja jultunud, ent ta on loomupäraselt parem üksnes nende meelest, kes on juba otsustanud teatud ideoloogia kasuks või kes on selle omaks võtnud, ilma et oleks kunagi uurinud selle eeliseid ja piire. Ning kuna ideoloogiate omaksvõtmine ja tagasilükkamine tuleks jätta indiviidile, siis peab järelikult riigi ja kiriku lahutatust täiendama riigi ja teaduse lahutatusega – teadus on kõige hilisem, kõige agressiivsem ja kõige dogmaatilisem religioosne institutsioon. Säärane lahutatus on võib-olla meie ainus šanss jõuda inimlikkuseni, milleks me oleme võimelised, kuid mida me ei ole kunagi täielikult realiseerinud.

Järelsõna

Mõte, et teadus võib käia – ja peab käima – fikseeritud või universaalsete reeglite järgi, on ebarealistlik ja ühtlasi hukutav. Ta on ebarealistlik, sest vaatab liiga lihtsustavalt inimese talentidele ja asjaoludele, mis nende arengut julgustavad või põhjendavad. Ja ta on hukutav, sest katse reegleid peale sundida tõstab tahes-tahtmata meie professionaalset kvalifikatsiooni meie inimlikkuse arvel. Peale selle, see mõte on teadusele kahjulik, sest ta ignoreerib keerulisi füüsilisi ja ajaloolisi tingimusi, mis teaduse muutumist mõjutavad. Ta teeb meie teaduse vähem kohandatavaks ja dogmaatilisemaks: iga metodoloogiline reegel on seotud kosmoloogiliste eeldustega, nii et seda reeglit kasutades peame enesestmõistetavaks, et eeldused on õiged. Naiivne falsifikatsionism peab enesestmõistetavaks, et loodusseadused on nähtavad, mitte peidetud märkimisväärselt suurte häirete alla. Empirism peab enesestmõistetavaks, et meeltekogemus on parem maailma peegel kui puhas mõte. Argumendi kiitus võtab enesestmõistetavana, et Mõistuse kavalused annavad paremaid tulemusi kui meie emotsioonide kontrollimatu mäng. Säärased eeldused võivad olla täiesti usutavad ja koguni tõesed. Ometi tuleks neid aeg-ajalt proovile panna. Nende proovilepanemine tähendab, et me peatame nendega seotud metodoloogiate kasutamise, hakkame teadust teistmoodi tegema ja vaatame, mis saab. Niisugused juhtumiuuringud, nagu eelnevates peatükkides esitatud, näitavad, et säärased proovilepanekud leiavad aset kogu aeg, ja nad räägivad mis tahes reegli universaalse kehtivuse vastu. Kõigil metodoloogiatel on oma piiratus ja ainuke “reegel”, mis alles jääb, on “kõik kõlbab”.

Perspektiivimuutus, mille need avastused on kaasa toonud, viib veel kord teaduse suurepärasuse ammuunustatud probleemi juurde. Ta viib selle juurde esimest korda moodsas ajaloos, sest tänapäeva teadus sai oma vastastest jagu, ta ei veennud neid. Teadus pääses võidule jõuga, mitte argumentidega (eriti tõsi on see endiste asumaade puhul, kus teadus ja vennaliku armastuse religioon toodi sisse enesestmõistetava asjana ning elanikega nõu pidamata ja vaidlemata). Tänapäeval me saame aru, et ratsionalism on teadusega seotud ega saa seetõttu anda mingit abi teaduse ja müüdi vahelises tüliküsimuses ning me teame ka – täiesti teist laadi uurimustest, et müüdid on tohutu palju paremad, kui ratsionalistid on julgenud tunnistada. Seega oleme nüüd sunnitud tõstatama teaduse suurepärasuse küsimuse. Uurimine toob siis ilmsiks, et teadusel ja müüdil on mitmesuguseid osalisi kokkulangevusi, et erinevused, mida me arvame tajuvat, on sageli lokaalsed nähtused, mis mujal võivad muutuda sarnasusteks, ja et fundamentaalsed lahknevused tulenevad erinevatest eesmärkidest, mitte erinevatest meetoditest, mis püüavad saavutada üht ja sama “ratsionaalset” eesmärki (nagu näiteks “progressi” või sisu rohkenemist või “kasvu”).

Et näidata müüdi ja teaduse üllatavaid sarnasusi, arutan lühidalt Robin Hortoni artiklit, mille pealkiri on “Aafrika traditsiooniline mõtlemine ja lääne teadus” (African Traditional Thought and Western Science). Horton uurib Aafrika mütoloogiat ning avastab järgmised jooned: teooria otsing on näilise keerukuse all peituva ühtsuse otsimine. Teooria asetab asjad kausaalsesse konteksti, mis on laiem kui kausaalne kontekst, mida pakub terve mõistus: nii teadus kui ka müüt katavad terve mõistuse teoreetilise pealisehitusega. On erineva abstraktsiooniastmega teooriaid ning neid kasutatakse vastavalt erinevatele seletusnõuetele, mis tekivad. Teooria ehitamine seisneb terve mõistuse objektide purustamises ja elementide taasühendamises teisel moel. Teoreetilised mudelid alustavad analoogiast, kuid tasapisi eemalduvad nad eeskujust, millel analoogia põhines. Ja nii edasi.

Need jooned, mis tulevad ilmsiks juhtumiuuringutest, mis ei ole vähem hoolikad ja üksikasjalised kui Lakatosi omad, kummutavad eelduse, nagu järgiksid teadus ja müüt erinevaid kujundusprintsiipe (Cassirer), nagu toimetaks müüt ilma refleksioonita (Dardel) või ilma spekulatsioonita (Frankfort, aeg-ajalt). Me ei saa omaks võtta ka mõtet, mis leidub Malinowskil, ent ka klassikalistel filoloogidel, nagu näiteks Harrisonil ja Cornfordil, nagu oleks müüdil olemuslikult pragmaatiline funktsioon või nagu ta põhineks rituaalil. Müüt on teadusele palju lähem, kui filosoofilise arutelu põhjal võiks arvata. Ta on teadusele lähem, kui ka Horton ise on valmis tunnistama. Et seda näha, vaadelgem mõningaid nendest erinevustest, mida Horton rõhutab. Hortoni järgi peetakse müüdi keskseid ideid pühaks. Nende ohustamine tekitab ärevust. Peaaegu kunagi ei leia teadmatuse tunnistamist ning sündmused, “mis tõsiselt trotsivad liigitusjooni, mis on määratud kindlaks ühiskonnas, kus nad aset leiavad”, tekitavad “tabureaktsiooni”. Baasuskumusi kaitstakse selle reaktsiooniga ja “teisaste täpsustuste” võtte abil, mis meie terminites on ad hoc-hüpoteeside seeria. Teiselt poolt, teadust iseloomustab olemuslik skeptitsism; “kui ebaõnnestumised hakkavad minema kiireks ja jämedaks, siis teooria kaitsmine vahetub halastamatult teooria ründamisega.” See on võimalik teaduse kui ettevõtmise “avatuse” tõttu, selles sisalduvate ideede pluralismi tõttu ning ka sellepärast, et kui miski trotsib kindlaksmääratud kategooriate süsteemi või ei sobi sellega, siis ta ei ole midagi kohutavat, mis tuleb isoleerida või välja heita. Vastupidi, see on intrigeeriv “nähtus” – lähtekoht ja väljakutse uute klassifikatsioonide ja uute teooriate leiutamiseks. On näha, et Horton on Popperit hästi lugenud. Väliuurimus teaduses endas näitab teistsugust pilti.

Säärane uurimine toob ilmsiks, et kuigi mõned teadlased ehk toimivadki kirjeldatud viisil, käib suur enanik teist teed. Skepsist on minimaalselt. See on suunatud oponentide seisukoha vastu ning omaenda põhiideede väiksemate harude vastu, ent mitte kunagi põhiideede endi vastu. Põhiideede ründamine tekitab tabureaktsioone, mis ei ole nõrgemad, kui on tabureaktsioonid niinimetatud “primitiivsetes ühiskondades”. Baasuskumusi kaitseb see reaktsioon ning kaitsevad ka sekundaarsed täpsustused, nagu nägime, ja kui mõni asi ei sobi kindlaksmääratud kategooriate süsteemi või kui öeldakse, et ta on selle süsteemiga ühitamatu, siis seda peetakse millekski üsna hirmutavaks, või sagedamini, see kuulutatakse lihtsalt olematuks. Ka ei ole teadus valmis tegema “teoreetilist pluralismi uurimise aluseks”. Newton valitses üle 150 aasta, Einstein tõi lühikeseks ajaks sisse liberaalsema vaatekoha ainult selleks, et talle järgneks Kopenhaageni tõlgendus. Teaduse ja müüdi vahelised sarnasused on tõesti hämmastavad.

Kuid need valdkonnad on seotud veel tihedamini. Massiivne dogmatism, mida ma kirjeldasin, ei ole lihtsalt fakt, tal on ka tähtsam funktsioon. Teadus oleks ilma selleta võimatu. “Primitiivsed” mõtlejad ilmutasid paremat arusaamist teadmise loomusest kui nende “valgustatud” filosoofidest rivaalid. Sellepärast tuleb revideerida suhtumist müüdisse, religioonisse, maagiasse, nõidusse ja kõigisse nendesse ideedesse, mille maa pealt kadumist ratsionalistid igatsevad (ilma et nad oleksid neid vaadanudki – tüüpiline tabureaktsioon).

On veel üks põhjus, miks taolist revideerimist on hädasti tarvis. Tänapäeva teaduse tekkimine langeb kokku mittelääne hõimude allasurumisega lääne sissetungijate poolt. Hõime ei suruta mitte üksnes füüsiliselt alla, nad kaotavad ka intellektuaalse sõltumatuse ning neile surutakse peale vennaliku armastuse verejanuline religioon – kristlus. Kõige intelligentsemad liikmed saavad lisatasu: nad pühendatakse lääne ratsionalismi ja selle tipu – lääne ratsionalismi – müsteeriumidesse. Aeg-ajalt tekitab see peaaegu talumatu pinge traditsiooniga (Haiti). Enamasti traditsioon kaob, ilma et seejuures oleks jälgegi argumentidest, saadakse lihtsalt orjadeks nii kehalt kui ka vaimult. Tänapäeval võtab see sündmuste käik vastupidise suuna – küll suure vastumeelsusega, kuid siiski. Vabadus võidetakse tagasi, vanad traditsioonid taasavastatakse nii Läänemaade vähemuste seas kui ka mittelääne kontinentide suurearvulise elanikkonna seas. Ent teadus on ikka veel ülemvalitseja. Ta on ülemvalitseja sellepärast, et teaduse praktiseerijad ei suuda mõista ega taha andestada erinevaid ideoloogiaid; sellepärast, et neil on võim oma soove peale sundida; ja sellepärast, et nad kasutavad seda võimu, täpselt samuti nagu nende eelkäijad kasutasid oma võimu, et suruda kristlust peale rahvastele, keda nad oma vallutustel kohtasid. Nii et kuigi ameeriklane võib tänapäeval valida mis tahes religiooni, ei ole tal siiski lubatud nõuda, et lapsed õpiksid koolis teaduse asemel maagiat. On küll riigi ja kiriku lahutatus, kuid ei ole riigi ja teaduse lahutatust.

Ja ometi ei ole teadusel suuremat autoriteeti kui mis tahel muul eluvormil. Tema eesmärgid ei ole kindlasti tähtsamad kui eesmärgid, mis suunavad elu religioosses kogukonnas või hõimus, mida ühendab müüt. Igal juhul pole neil mingit õigust piirata niisuguse vaba ühiskonna liikmete elu, mõtteid ja haridust, kus igaühel peaks olema õigus ise otsustada ja elada kooskõlas sotsiaalsete uskumustega, mis tema meelest on kõige aktsepteeritavamad. Riigi ja kiriku lahutatust tuleb seetõttu täiendada riigi ja teaduse lahutatusega.

Pole vaja karta, et see lahutatus viib tehnika kokkukukkumiseni. Alati saab olema inimesi, kes parema meelega on teadlased kui oma saatuse peremehed ning kes rõõmuga alluvad kõige nurjatumale (intellektuaalsele ja institutsionaalsele) orjusele, kui ainult neile hästi makstakse ning kui ainult läheduses on inimesi, kes nende töid uurivad ning neile kiitust laulavad. Kreeka arenes ja edenes seetõttu, et ta sai toetuda tahtmatute orjade teenustele. Meie hakkame arenema ja edenema ülikoolides ja laborites töötavate arvukate orjade abiga, kes varustavad meid ravimite, bensiini, elektri, aatomipommide, külmutatud lõunate ning aeg-ajalt mõne huvitava muinasjutuga. Me hakkame neid orje hästi kohtlema, me hakkame neid isegi kuulama, sest neil on aeg-ajalt rääkida meile mõned huvitavad lood, kuid me ei hakka lubama neil oma ideoloogiat “progressiivsete” haridusteooriate maski all peale suruma. Me ei hakka neil lubama jutustada teaduse väljamõeldisi, just nagu need oleksid ainsad olemasolevad faktiväited. Säärane teaduse ja riigi lahutatus on võib-olla ainus šanss saada üle meie teaduse ja tehnika ajastu palavikulisest barbaarsusest, et jõuda inimlikkuseni, milleks me oleme võimelised, kuid mida me ei ole kunagi täielikult realiseerinud. Sellepärast vaatame lõpetuseks üle argumendid, mida säärase pritseduuri kasuks võib tuua.

20. sajandi teaduse kuvandi teadlaste ja võhikute silmis määravad säärased tehnikaimed nagu värvustelevisioon, võtted Kuust ja infrapunaahi ning ka pisut ebamäärane, kuid siiski üsna mõjukas kuuldus või muinasjutt selle kohta, kuidas neid imesid tehakse.

Selle muinasjutu järgi tuleneb teaduse edukus leidlikkuse ja kontrolli peenest, kuid hoolikalt tasakaalustatud kombinatsioonist. Teadlastel on ideed. Ja neil on spetsiaalsed meetodid ideede täiustamiseks. Teaduse teooriad on läbinud meetodi kontrolli. Nad seletavad maailma paremini kui ideed, mis seda kontrolli pole edukalt läbinud.

See muinasjutt seletab, miks tänapäeva ühiskond kohtleb teadust erilisel viisil ning miks ta annab sellele privileege, mida teistel institutsioonidel ei ole.

Ideaalis on tänapäeva riik ideoloogiliselt neutraalne. Religioonil, müüdil ja eelarvamustel on küll mõju, kuid ainult kaudsel moel, poliitiliselt mõjukate parteide vahendusel. Ideoloogilised printsiibid võivad valitsemisstruktuuri siseneda, kuid ainult enamushääletuse kaudu, ja pärast pikka diskussiooni võimalike tagajärjede üle. Peamisi usundeid õpetatakse meie koolides ajalooliste nähtustena. Neid õpetatakse tõe osadena ainult juhul, kui vanemad nõuavad otsesemat õpetamisviisi. Laste usuline haridus on nende otsustada. Ideoloogiad ei saa rohkem rahalist toetust kui parteid ja eragrupid. Riik ja ideoloogia, riik ja kirik, riik ja müüt on hoolikalt lahutatud.

Ent riik ja teadus teevad tihedat koostööd. Tohutuid summasid kulutatakse teaduslike ideede täiustamisele. Teadusfilosoofia-taolised värd-alad, mille arvel pole ühtainustki avastust, lõikavad teaduste buumist kasu. Isegi inimsuhetega tegeldakse teaduslikult, nagu näitavad haridusprogrammid, vanglareformide ettepanekud, sõjaväe väljaõpe ja nii edasi. Peaaegu kõik teadusharud on meie koolides kohustuslikud ained. Kuigi kuueaastase lapse vanemad võivad otsustada lasta talle õpetada protestantismi algeid või judaismi algeid või jätta usuõpetus hoopis ära, puudub neil selline vabadus teaduste puhul. Füüsikat, astronoomiat ja ajalugu peab õppima. Neid ei saa asendada maagia, astroloogia ning legendide õppimisega.

Ja ei rahulduta füüsika (astronoomia, ajaloo jne) faktide ja printsiipide pelgalt ajaloolise esitamisega. Ei öelda: mõned inimesed usuvad, et Maa tiirleb ümber Päikese, teised aga usuvad, et Maa on õõneskera, mille sees on Päike, planeedid ja kinnistähed. Öeldakse: Maa tiirleb ümber Päikese – kõik muu on puhas jama.

Lõpuks, see viis, kuidas me teaduslikke ideid omaks võtame või tagasi lükkame, on radikaalselt erinev demokraatlikest otsustamisprotseduuridest. Me võtame omaks teaduslikke seadusi ja teaduslikke fakte, me õpetame neid oma koolides, me teeme neist tähtsate poliitiliste otsuste aluse, kuid me pole kunagi allutanud neid hääletusele. Teadlased ei alluta neid hääletusele – või nii nad igatahes ütlevad – ja võhikud neid kindlasti hääletusele ei alluta. Komkreetseid ettepanekuid aeg-ajalt arutatakse, ja tehakse ettepanek asi hääletusele panna. Ent see protseduur ei laiene üldistele teooriatele ja teaduslikele faktidele. Tänapäeva ühiskond ei ole koperniklik mitte sellepärast, et koperniklus oleks hääletusele pandud, demokraatlikule debatile allutatud ning seejärel lihthäälteenamusega sisse hääletatud; ta on “koperniklik” sellepärast, et teadlased lihtsalt on Koperniku pooldajad, ning sellepärast, et nende kosmoloogia võetakse omaks sama ebakriitiliselt, nagu kunagi võeti omaks piiskoppide ja kardinalide kosmoloogia.

Isegi julged ja revolutsioonilised mõtlejad teevad kummarduse teaduse arvamusele. Kropotkin tahab kõik olemasolevad institutsioonid laiali saata – aga teadust ta ei puutu. Ibsen läheb tänapäeva inimsuse paljastamisega väga kaugele – aga ometi jätab ta teaduse tõe mõõdupuuks. Evans-Pritchard, Lévi-Strauss ja teised on tunnistanud, et “lääne mõtlemine” ei ole kaugeltki mitte inimkonna arengu ülsildane tipp, seda vaevavad probleemid, mida teistes ideoloogiates ei leidu – kuid kõigi mõtlemisvormide relativiseerimisel jätavad nad teaduse välja. Isegi nende meelest on teadus neutraalne struktuur, mis sisaldab positiivset teadmist, mis on sõltumatu kultuurist, ideoloogiast ja eelarvamustest.

Teaduse säärase erikohtlemise põhjuseks on muidugi meie väike muinasjutt: kui teadus on leidnud meetodi, mis muudab ideoloogiliselt saastunud ideed tõesteks ja kasulikeks teooriateks, siis ta ei ole tõesti kõigest ideoloogia, vaid kõikide ideoloogiate objektiivne mõõdupuu. Sel juhul ta ei allu riigi ja ideoloogia lahutatuse nõudele.

Aga see muinasjutt on väär, nagu nägime. Pole olemas spetsiaalset meetodit, mis edu tagaks või tõenäoliseks teeks. Teadlased ei lahenda probleeme mitte sellepärast, et neil oleks võlukepike – metodoloogia või ratsionaalsuse teooria – vaid sellepärast, et nad tunnevad olukorda päris hästi; sellepärast, et nad ei ole rumalad (kuigi nüüdsel ajal, kui igaüks võib saada teadlaseks, on see üsna kaheldav); ja sellepärast, et ühe koolkonna liialdusi tasakaalustavad peaaegu alati mõne teise koolkonna liialdused. (Pealegi, teadlased lahendavad oma probleeme harva, nad teevad palju vigu ja paljud nende lahendused on täitsa kasutud.) Õigupoolest on vaevalt mingi erinevus protsessil, mis viib uue teadusliku seaduse väljakuulutamisele, ja protsessil, mis eelneb uue seaduse vastuvõtmisele ühiskonnas: informeeritakse kõiki kodanikke või neid, keda see vahetult puudutab, kogutakse “fakte” ja eelarvamusi, arutatakse asja ning lõpuks hääletatakse. Ent kui demokraatlik riik näeb veidi vaeva selle protsessi selgitamisega, et igaüks sellest aru saaks, siis teadlased varjavad või väänavad seda, et kohandada seda oma sektihuvidega.

Ükski teadlane ei tunnista, et tema alal mängib mingit rolli hääletamine. Otsustavad ainult faktid, loogika ja metodoloogia – seda ütleb meile muinasjutt. Aga kuidas faktid jutustavad? Mis on nende funktsioon teadmiste edendamisel? Me ei saa oma teooriaid nendest tuletada. Me ei saa anda negatiivset kriteeriumi, öeldes näiteks, et head teooriad on need teooriad, mida on võimalik ümber lükata, kuid millele ükski fakt veel vastu ei räägi. Falsifikatsiooniprintsiip, mis kõrvaldab teooriad sellepärast, et nad ei vasta faktidele, peaks kõrvaldama kogu teaduse (või peaks möönma, et suured osad teadusest ei ole ümberlükatavad). Ka vihje, et hea teooria seletab rohkem kui tema rivaalid, ei ole realistlik. Tõsi küll, uued teooriad sageli ennustavad uusi asju – kuid peaaegu alati juba teadaolevate asjade arvel. Kui rääkida loogikast, siis me saame aru, et teaduse praktikas ei ole täidetud lihtsamadki nõuded, ja materjali keerukuse tõttu ei saagi olla täidetud. Ideed, mida teadlased kasutavad tuntu esitamiseks ja tundmatu juurde minemiseks, on harva kooskõlas loogika ja puhta matemaatika rangete ettekirjutustega, ning katse neid kooskõlla viia jätaks teaduse ilma elastsusest, ilma milleta progress pole saavutatav. Me näeme: faktid üksinda pole küllalt tugevad, et sundida meid omaks võtma või tagasi lükkama teaduslikke teooriaid, sest nad jätavad liiga palju mõtlemisruumi; loogika ja metodoloogia elimineerivad liiga palju, nad on liiga kitsad. Nende kahe äärmuse vahel on alati muutuv inimeste ideede ja soovide valdkond. Ja kui edukaid käike teaduse mängus (“edukaid” teadlaste endi seisukohast) detailsemalt analüüsida, siis ilmnebki, et jääb suur vaba ruum, mis nõuab ideede paljust ja lubab demokraatlike protseduuride (arutelu ja hääletamine) rakendamist, kuid mille tegelikult suleb võimupoliitika ja propaganda.

Siin omandabki otsustava funktsiooni muinasjutt spetsiaalsest meetodist. See varjab otsustamisvabadust, mis loovteadlastel ja avalikkusel on isegi kõige rangemates ja edasijõudnumates teaduse osades, deklameerides “objektiivseid” kriteeriume ning seega kaitstes suuri ninasid (Nobeli auhinna laureaate; laboratooriumide, American Medical Association’i taoliste organisatsioonide, spetsiaalsete õppeasutuste juhte; “õpetajaid” [educators]) massidest (võhikutest; mitteteaduslike valdkondade asjatundjatest; teiste teadusharude asjatundjatest): arvesse tulevad ainult need kodanikud, kes alluvad teadusinstitutsioonide survele (nad on läbi teinud pika haridusprotsessi), kes on sellele survele alla jäänud (nad on eksamid edukalt sooritanud) ja kes on nüüd muinasjutu tõesuses kindlalt veendunud. Nii ongi teadlased iseennast ja kõiki teisi oma tegevuse asjus petnud, kuid ilma mingi tegeliku kahjuta: neil on rohkem raha, rohkem autoriteeti ja rohkem seksapiili, kui nad väärt on, ning kõige rumalamaid protseduure ja kõige naeruväärsemaid tulemusi nende valdkonnas ümbritseb suurepärasuse aura. On aeg nende mõõtmeid kärpida ning anda neile ühiskonnas tagasihoidlikum koht.

See nõuanne, mida üksnes vähesed meie hästi elavatest kaasaegsetest on valmis kuulda võtma, paistab olevat vastuolus teatavate lihtsate ja tuntud faktidega.

Kas pole mitte fakt, et õppinud arstil on parem varustus haiguse diagnoosimiseks ja ravimiseks kui võhikul või primitiivse ühiskonna nõidarstil? Kas pole mitte fakt, et epideemiad ja ohtlikud üksikhaigused kadusid alles siis, kui algas moodne meditsiin? Kas me ei pea mitte tunnistama, et tehnika on moodsa teaduse tekkimisest saadik teinud tohutuid edusamme? Ja kas pole mitte võtted Kuust teaduse suurepärasuse väga muljetavaldav ja salgamatu tõestus? Need on mõned küsimustest, mis heidetakse jultunud kelmile, kes söandab teaduste eriseisundit kritiseerida.

Need küsimused saavutavad oma poleemilise eesmärgi ainult juhul, kui eeldatakse, et teaduse tulemused, mida mitte keegi ei hakka eitama, on sündinud ilma igasuguse abita mitteteaduslikelt elementidelt ning neid pole ka võimalik sääraste elementide lisamise teel täiustada. Niisugustel “mitteteaduslikel” protseduuridel nagu nõidade ja tarkade taimetarkus, müstikute astronoomia ning haigete ravimine primitiivsetes ühiskondades pole mingit väärtust. Ainuüksi teadus annab kasuliku astronoomia, tõhusa meditsiini, usaldusväärse tehnoloogia. Samuti peab eeldama, et teadus võlgneb oma edu õigele meetodile, mitte pelgalt õnnelikule juhusele. Progressini ei viinud mitte õnnestunud kosmoloogiline äraarvamine, vaid andmete õige ja kosmoloogiliselt neutraalne käsitsemine. Sellised on eeldused, mis on vajalikud, et anda neile küsimustele poleemiline jõud, mis neil peaks olema. Mitte ükski neist eeldustest ei pea lähemale uurimisele vastu.

Moodne astronoomia algas Koperniku katsest kohandada Philolaose vanad ideed astronoomiliste ennustuste vajadustele.

Philolaos ei olnud täppisteadlane, ta oli segase peaga pütaagorlane, nagu nägime, ja tema õpetuse järelmeid nimetas Ptolemaiose-sugune astronoom “uskumatult naeruväärseteks”. Isegi Galilei, kellel oli ees Philolaose variant, mida Kopernik oli palju täiustanud, ütleb: “Pole piiri minu hämmastusel, kui ma mõtlen, et Aristarchos ja Kopernik suutsid mõistuse panna jagu saama tajust, et viimasest hoolimata sai esimene nende uskumise emandaks (Dialoog, 328). “Taju” tähendab siin kogemusi, mida Aristoteles ja teised olid kasutanud näitamaks, et Maa peab paigal seisma. “Mõistus”, mille Kopernik nende argumentidele vastandab, on Philolaose väga müstiline mõistus koos sama müstilise usuga (“müstilise” tänapäeva ratsionalistide seisukohast) ringliikumise fundamentaalsesse iseloomusse. Ma näitasin, et moodne astronoomia ja moodne dünaamika ei oleks saanud edeneda ilma veeuputuse-eelsete ideede niisuguse ebateadusliku kasutamiseta.

Kui astronoomia lõikas kasu pütaagorlusest ning Platoni armastusest ringide vastu, siis meditsiin lõikas kasu taimetarkusest, psühholoogiast, metafüüsikast, nõidade, ämmaemandate, tarkade ja rändrohukaupmeeste füsioloogiast. On teada, et 16. ja 17. sajandi meditsiin oli küll teooria poolest hüpertroofiline, kuid üsna abitu haiguse palge ees (ja jäi selliseks ka pikka aega pärast “teadusrevolutsiooni”). Paracelsuse-taolised uuendajad otsisid abi varasematelt ideedelt ning täiustasid meditsiini. Igal pool rikastavad teadust mitteteaduslikud meetodid ja mitteteaduslikud tulemused, kuna aga protseduurid, mida sageli on peetud teaduse olemuslikeks osadeks, on rahumeeli ära jäetud ning nendest on mööda mindud.

See protsess ei piirdu moodsa teaduse varase ajalooga. See ei tulene lihtsalt 16. ja 17. sajandi teaduse primitiivsest seisundist. Isegi tänapäeval võib teadus kasu lõigata mitteteaduslike koostisosade lisamisest, ja teebki seda. Üks näide, mida arutasime ülalpool, 4. peatükis, on traditsioonilise meditsiini taaselustamine kommunistlikus Hiinas. Kui kommunistid viiekümnendatel aastatel sumdisid haiglaid ja meditsiiniõppeasutusi õpetama ideid ja meetodeid, mis sisalduvad Kollase Keisri sisemeditsiini õpikus, ja kasutama neid patsientide ravimisel, siis paljud Lääne asjatundjad (sealhulgas Eccles, üks “Popperi rüütlitest”) olid kohkunud ja ennustasid hiina meditsiini allakäiku. Tegelikult läks otse vastupidi. Nõelravi, pujuravi ja pulsidiagnostika on viinud uute taipamisteni, uute ravimeetoditeni ning uute probleemideni nii lääne kui ka hiina arsti jaoks.

Ja need, kellele ei meeldi, et riik teaduse asjadesse sekkub, meenutagu teaduse mastaapset šovinismi: enamiku teadlaste jaoks tähendab “vabadus teadusele” vabadust indoktrineerida mitte ainult neid, kes nendega on ühinenud, vaid ka ülejäänud ühiskonda. Muidugi – mitte iga teaduslike ja mitteteaduslike elementide segamine ei ole edukas (näide: Lõssenko). Ent ka teadus ei ole alati edukas. Kui segusid tuleb vältida sellepärast, et nad aeg-ajalt ebaõnnestuvad, siis ka puhast teadust (kui niisugune asi on olemas) tuleb vältida. Lõssenko juhtumil ei tekita vastuseisu mitte riigi sekkumine, vaid totalitaarne sekkumine, mis oponendi tapab, selle asemel et lasta tal oma teed minna.

Lisades sellele tähelepanekule arusaamise, et teadusel puudub spetsiaalne meetod, jõuame tulemusele, et teaduse ja mitteteaduse lahutamine ei ole mitte üksnes kunstlik, vaid ka teadmiste edenemisele kahjulik. Kui me tahame loodust mõista, kui me tahame vallata oma füüsilist ümbrust, siis me peame kasutama kõiki ideid, mitte üksnes väikest valikut neist. Ent väide, et väljaspool teadust ei ole teadmist extra scientiam nulla salus – ei ole midagi muud kui mugav muinasjutt. Primitiivsetel hõimudel on detailsemad loomade ja taimede klassifikatsioonid kui tänapäeva teaduslikul zooloogial ja botaanikal, nad tunnevad arstimeid, mille tõhusus arste hämmastab (kuna aga farmaatsiatööstus haistab siin juba uut sissetulekuallikat), neil on kaasinimeste mõjutamiseks vahendid, mida teadus on kaua aega pidanud olematuks (voodoo), nad lahendavad keerulisi ülesandeid viisil, mida veel päriselt ei mõisteta (püramiidide ehitamine; polüneeslaste retked), vanemal kiviajal oli olemas kõrgelt arenenud ja rahvusvaheliselt tuntud astronoomia, see astronoomia nii vastas faktidele kui ka oli emotsionaalselt rahuldustpakkuv, see lahendas nii füüsilisi kui ka sotsiaalseid probleeme (sama ei saa öelda tänapäeva astronoomia kohta) ning seda kontrolliti väga lihtsalt ja teravmeelselt (kiviobservatooriumid Inglismaal ja Vaikse ookeani lõunaosas; astronoomiakoolid Polüneesias; detailsemat käsitlust ja viiteid kõikide nende väidete kohta vaata minu tööst Einführung in die Naturphilosophie). Oli loomade kodustamine, külvikordadega põllumajanduse leiutamine, aretati uut tüüpi taimi ja neid hoiti puhastena võõrviljastuse hoolika vältimise teel, on leiutised keemias, on hämmastav kunst, mida võib võrrelda praeguste parimate saavutustega. Tõsi küll, ei olnud kollektiivseid Kuu peal käimisi, kuid üksikud imdiviidid tõusid trotsides suuri ohte oma hingele ja meeletervisele sfäärist sfääri, kuni nad olid lõpuks silmitsi Jumala endaga kogu tema hiilguses, kuna aga teised muutusid loomadeks ja tagasi inimesteks. Igal ajal lähenes inimene oma ümbrusele pärani silmadega ja viljaka intellektiga, kõikidel aegadel tegi ta uskumatuid avastusi, kõikidel aegadel on meil tema ideedest õppida.

Teiselt poolt, tänapäeva teadus ei ole üldsegi nii keeruline ja nii täiuslik, nagu teaduse propaganda tahab meid uskuma panna. Niisugune valdkond nagu meditsiin või füüsika või bioloogia näib keerulisena üksnes sellepärast, et seda õpetatakse halvasti, standardsed õppevahendid on täis ülearust materjali ning õppimist alustatakse liiga vanalt. Sõja ajal, kui Ameerika armeel oli väga ruttu tarvis arste, oli äkki võimalik lühendada meditsiinilist koolitust poolele aastale (ent vastavad õpikud on ammu kadunud. Sõja ajal võib teadust lihtsustada. Rahu ajal nõuab teaduse prestiiž suuremat keerukust). Ja kui sageli juhtub, et võhik näitab asjatundja uhkele ja upsakale arvamusele koha kätte! Arvukad leiutajad on ehitanud “võimatuid” masinaid. Advokaadid näitavad ikka ja jälle, et ekspert ei tea, millest ta räägib. Teadlased, eriti arstid, jõuavad sageli erinevatele tulemustele, nii et haige sugulastele (või teatud piirkonna elanikele) jääb otsustada, millist protseduuri rakendada. Kui sageli täiustavad teadust ja pööravad seda uude suunda mitteteaduslikud mõjud! Meie, vaba ühiskonna kodanikud, peame kas vastu rääkimata aktsepteerima teaduse šovinismi või sellest avaliku tegevuse vastukaaluga jagu saama. Avalikku tegevust kasutasid teaduse vastu kommunistid Hiinas viiekümnendatel aastatel, ja seda kasutasid jälle, väga teistsugustel asjaoludel, mõned evolutsiooni vastased seitsmekümnendatel aastatel Californias. Järgigem nende eeskuju ning vabastagem ühiskond ideoloogiliselt kivistunud teaduse lämmatavast haardest, nii nagu meie esivanemad vabastasid meid Ühe Tõese Religiooni lämmatavast haardest!

Tee selle eesmärgi poole on selge. Teadus, mis kangekaelselt väidab, et ta valdab ainsat õiget meetodit ning ainsaid aktsepteeritavaid tulemusi, on ideoloogia ning tuleb lahutada riigist, ja eriti haridusprotsessist. Seda võib õpetada, kuid üksnes nendele, kes on otsustanud just selle ebausu enda omaks teha. Teiselt poolt, teadus, mis on säärased totalitaarsed pretensioonid kõrvale heitnud, ei ole enam sõltumatu ja eneseküllane, ja seda saab õpetada paljudes eri kombinatsioonides (müüt ja tänapäeva kosmoloogia on võib-olla üks säärane kombinatsioon). Muidugi on igal tegevusalal õigus nõuda, et selle praktiseerijad oleksid spetsiaalsel viisil ette valmistatud, ja see võib isegi nõuda mingi kindla ideoloogia aktsepteerimist (vähemalt mina ei ole selle poolt, et valdkondi niiviisi hõrendada, et nad muutuvad üksteisega üha sarnasemaks; kellele tänapäeva katoliiklus ei meeldi, peaks selle maha jätma ning hakkama protestandiks või ateistiks, selle asemel et teda ruineerida sääraste mõttetute muudatustega nagu rahvakeelne missa). See kehtib füüsika puhul samamoodi nagu religiooni või prostitutsiooni puhul. Aga niisugustel spetsiaalsetel ideoloogiatel, niisugustel spetsiaalsetel oskustel ei ole kohta üldhariduse protsessis, mis valmistab kodanikku ette tema rolliks ühiskonnas. Küps kodanik ei ole inimene, keda on õpetatud spetsiaalse ideoloogia, näiteks puritaanluse või kriitilise ratsionalismi raames ning kes nüüd kannab seda ideoloogiat endaga kaasas nagu intellektuaalset kasvajat, küps kodanik on isik, kes on õppinud ise otsustama ning kes siis on otsustanud selle kasuks, mida ta arvab endale kõige paremini sobivat (ta ei lange esimese ideoloogilise tänavalauliku küüsi, keda ta juhtub kohtama) ning kes on seetõttu võimeline teadlikult valima tegevusala, mis tundub talle olevat kõige ligitõmbavam, mitte see ei neela teda alla. Et valmistuda valikuks, õpib ta tähtsamaid ideoloogiaid ajalooliste nähtustena, ta õpib teadust ajaloolise nähtustena, mitte ühe ja ainsa mõistliku viisina mingile probleemile läheneda. Ta õpib seda koos teiste muinasjuttudega, nagu näiteks “primitiivsete” ühiskondade müütidega, nii et tal on vajalik informatsioon vaba otsuseni jõudmiseks. Seda laadi üldhariduse oluline osa on tutvus kõige väljapaistvamate propagandistidega kõikidel aladel, nii et õpilane saab üles ehitada vastupanu igasugusele propagandale, sealhulgas argumendiks nimetatavale propagandale. Alles pärast sellist karastavat protseduuri kutsutakse teda võtma seisukoht irratsionalismi ja ratsionalismi, teaduse ja müüdi, teaduse ja religiooni küsimuses. Tema otsus teaduse kasuks – kui otsustada, et ta valib teaduse – on sel juhul palju “ratsionaalsem” kui mis tahes otsus teaduse kasuks tänapäeval on. Igal juhul – teadus ja koolid on siis sama hoolikalt lahutatud nagu religioon ja koolid praegu. Teadlased osaleksid siis muidugi riiklikes otsustes, sest kõik osaleksid nendes. Ent neile ei antaks ülekaalukat autoriteeti. Fundamentaalseid küsimusi, nagu kasutatavad õpetamismeetodid või evolutsiooniteooria ja kvantmehhaanika taoliste uskumuste tõesust otsustaksid siis kõikide asjaosaliste hääled, mitte praeguse metodoloogia taga peituvate suurte ninade autoriteet. Pole vaja karta, et niisugune ühiskonnakorraldus viib ebasoovitavate tagajärgedeni. Teadus ise kasutab hääletamise ja arutelu meetodit, kuigi ta ei saa selle mehhanismist selgelt aru ning ta teeb seda väga kallutatult. Ent meie uskumuste ratsionaalsus kasvaks kindlasti märgatavalt.