Areng ja õppimine

Ma olen julgelt öeldes vähemalt poole oma elust olnud pidevas mõtiskelus inimese arengu ja õppimise üle. Ja jõudnud justkui järelduseni, et inimese elu üks keskseid vältimatuid protsesse on areng. Nii siis inimest käsitledes oleks üsnagi poolik jätta käsitlemata teda kui pidevalt mitmel tasandil arenevat ja õppivat olendit. Selleks, et seda mõista olen üksjagu katsetanud enesega kui õppiva ja areneva olendiga ja olen sea jätkuvalt tegemas. Mida ma olen õppinud? Olen õppinud ise ennast tundma jah ka inimest, sest see on osa minugi olemisest. Kummaline, aina enam tundub mulle, et mis iganes mulle elus vastu ei tule ja millega iganes ma ka kohtuks, kohtun ma lõpude lõpuks ikkagi eelkõige enesega. Oma võimega tajutav ja kogetav vastu võtta. Ja kui siis mitte, siis võtta vastu ja aktsepteerida seda, et seekord ei olnud see olukord mulle jõukohane vastu võtta. teatud mõttes on see inimese elu üks keskseid tegevusi ja väljakutseid, kuidas võtta omaks maailma eneses ja enesest väljas pool. kuigi seegi tualistlik mõtteviis nagu enne tõdesin võib sulada üheks sisemise ja välise ühtsuseks ja seda ka tajuja kogemuses. (ükskõiksus)

http://tagatargemad.blogspot.com/2010/02/oppige-nii-moeldes-sellele-et-neid.html

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=103175