TEADVUSEST ja ENESE TEADVUSTAMISEST ning suhtest surma

Käisin täna Abirami juures vestlemas veedalikust sotsioloogisat. Ja me sattusime rääkima TEADVUSEST ja TEADVUSTAMISEST ning suhtest surma. See teema käsitlus on minu jaoks väga oluline just enesetunnetusliku aspekti sõnastamise seiuskohast. Ning toon siia ära mõningad neist mõtetest. Veedalikust sotsioloogiast aga katsun kirja panna ühe tervikliku teksti siia üsna pea.

Elu mõte teatud mõttes ongi enese teadvustamine. Ennast saab teadvustada väga erinevatel tasanditel. Inimestel on tavaks teadvistada end kui khea ja kui tundeid ja kui mõteid ja kui tahet. Neid ei eristata ja seda kõike peetaksegi ise eneseks. Nii kogetakse selle tõttu ka oma surelikkust. Ning võetakse hulka asju väga isiklikult. Ka kogu see enese seostamine selle tõttu oma rahvuse ja keelega ja kodumaaga jne.

Sellest kõigest saab leida aga läbi enese suurema teadvustamise vabaduse!

ELU = TEADVUS
Teadvus ei piirdu kehaga.
Kuna tänapüäeval on kehaline eluküsitlus, siis tuleneb sellest ka enamus probleeme, mida enne osati kirjeldasin. Lisaks veel samastumine oma soo, vanuse ja religiooniga.

On võimalik end teadvustada ka selliselt, et sa adud enese eksisteerivat ka väljapool keha eksistentsi. Sinu tõeline areng hakab sealt kui sa saad aru, et sa oled igavene. See muudab väärtusi ja sa nii öelda tõmbled elus vähem.

Individuaalsus - tähendab jagamatust.
Indiviid - jagamatu substants.

Sellise ennast teadvustava indiviidi puhul on iseloomulik suutlikus teadvustada end kui kehast eraldi eksisteerivat fenomeni ja et ta saab oma olemuslikku teadvust arendada. Nii võib öelda, et meie olemuslik igavane eksistentsiaalne loomus on kõige enam kirjeldatav teadvusena.

Teadus on uurinud keha ja vorme ning leidnud paljut, samas ei suuda aga midagi öelda teadvuse kohta. Sest teadvus on mitte materiaalne substants, mis ei ole haaratav mateeria mõõtmiseks ja uurimiseks mõeldud vahendutele.

Mateeria on loomult kaduv vaim aga on hävimatu (teadvus).
Me ei saa natukenegi adekvaatselt rääkida jumalast kui me ei ole teadvustanud ise end - vaimses puhta teadvuse kujul. Mateerias on selle teadvuse väljendusvormid.

Mitte keegi teine ka mitte sinu õpetaja ei saa sinu eest sind teadvustada. Nii nagu hobust jõe äärde viies ei saa juua hobuse eest.
Enese teadvustamise kõrgeim vorm on Jumala teadvustamine.


Minu enese tunnetuses olen jõudnu darusaamisele, et Minast selle olemuslikus, ontoloogilises tähenduses ei saagi mõelda ega ka mitte otseselt rääkida kui siis vaid viidata nagu antud juhulgi. Saab, märgata, eristada ja mõelda ning rääkida mina väljendusvõrmidest mateerias. Elik see on kõik see, kellena inimesed end defineerivad ja mille kaudu. Alustades materiaalsest keskkonnast ja enese määratlusest kui inimesest ja ühe rahva osas tselle sees, siis oma vanusest, soost, haridusest, ametist, hobidest, perekonnast, väärtustest, iseloomust, eluviisist jne. Kõik see on ontoloogiliselt (olemusliku) Minasuse aspektist aga eelkõige mina kehastumus mateerias, mitte aga mina ise.

etnod, rass, võõrsilolek, koduigatsus

Käisin kumus vaatamas India dokumentaal filmi, mis põhines ühe Indiast pärit ja inglismaale emigreerunud arsti j atema perekonna ning Indiasse jäänud lähedaste vahelisel 40aasta pikkusel koduvideote vahetamisel.

See oli film koduigatsusest ja koju naasmisest ning siis mõistmisest, et kodus olen võõras ja võõrsil võõras. Kuid võõrsil on siiski minu elu. See on elada kogu elu koduigatsusega, mis ei saagi kunagi kaetud, sest see on oma loomult psüho-emotsionaalne (utoopia).

Pärast filmi satusin vestlema Kaarliga, kes neid filmiõhtuid korraldab ja ma avastasin, et kõigi teiste rahvaste puhul võib mulle teadaolevalt rääkida koduigatsusest. Juutide puhul on see kodu veel mitte sünnikodu vaid Meie kolektiivse identiteedi kodu Iisrael.
Mustlaste puhul on see koduigatsuse fenomen justkui võõras. Isegi nende muinasjutte lugedes ilmneb üks oluline erinevus teiste rahvaste ja ajastute lugudest ja müütidest. Nimelt teiste rahvaste lugudes, (PS! muinasjutud on inimeste etnilise identiteedi tomineerimise ajal sündinud fenomen) tulevad alati kõik rändurid koju tagasi. Ka Vana-Kreeka lugudes. Mustlas lugudes aga unistab mustlane rändama minemisest, et leida oma õnne ja puudub igasugune diskursus mis viitask igatsusele tagasi. On vaid kas edasi minemine või võõrsil, laias ilmas oma õnne leidmine.

Miks see on oluline. Ehk seetõttu, et mustlastel ei toimu teistele rahvastele omaselt kodukoha kui spetsiifilise sotsiaalse keskkonan vermumist, emotsionaalses psüühikas.
Samas on nad ehk kus iganes viibides teiste ragvaste esindajatega võrreldes enam tõrjutud ja moodustavad/koonduvad oma kogukonna kus iganes nad ka ei ole. Ehk on see see, mis loob kus iganes selle, mida teised igatsevad koduna ja enesele omase kultuurikeskkonnana.

See on oluline küsimus, seetõttu, et kuna aina enam suureneb nende hulk, kes elu jooksul eemalduvad oma sünnikodust ja entilisest kodust ning on silmitsi väljakutsega tulla toime koduigatsusega.

Kui Prf. Jan Klapers on öelnud, et reaalsus on see, mida me tunneme. Siis näib zoosemiootika vaatevinklist kodu ja märgilis semantilised emotsionaalsed seosed olevat midagi, mis on vermunud psüühikas. Sellel on ehk hea põhjus, miks see nii on ise asi, kas me seda kohe suudame tuvastada. Vermunud ehk kuna varases eas on kogetud enese arengu ja maailma tundmaõppimise käigus tugevaid positiivseid emotsioone ja kõik see, mis selle emotsiooni puhkemise hetkel keskkonnas oli tajutav hakab hilisemalt esile kutsuma igatsust nende semantiliste vormide järele, mis omakorda võimaldab tuua esile vastava psüühilis-emotsionaalse täitumuse kogemuse.

Siis ehk tuleks uues keskkonans luua tugevaid positiivseid emotsionaalseid sidemeid ja suhteid antud keskkonnaga. Ehk oleks sellest abi?!

27.10.2008 kohtumine

27.10.2008

Täna laupäeval, õhtupoolikul kohtusin nelja noore neiuga, kes on minust mõnevõrra hiljem alustanud seda kehalist kogemust (16.a). Sellevõrra oli mul neid huvitav kuulata, nende väljendatut ja küsimusi. Mind jälle kord üllatasid nende küsimused ja tähelepanekud. Mul on siiralt hea meel tunnetada oma subjektiivsel viisil, seda kuidas evolutsioon ja inimloomuse või ühiskonna loomuse iseloom ja olemus muutub sedavõrd märgatavalt selle tähelepandavuse mõttes. Neis on 16.a olemas kõik see, mida minus oli üksi, 15.a tagasi kui mina olin oma kehalisuses elamas läbi seda vanuseastet. Ja ehk on neis enamgi. Nende ärkvelolek elu teatud alkeemilistele aspektidele on märkimisväärne. Neis oleks justkui see miski juba enesestmõistetavalt olemas, mida minul tuli tahte abil eneses elama püüelda.

Neilt tuli mitmeid küsimusi, mis lõi olukorra, kus mul oli vastamise läbi võimalus mõtestada läbi, teadvsutada ja tagasi vaadata oma inimkogemuse teatud aspektidele.

Nende huvist tulenevalt peatusime pikalt inimkultuuride temmal; sõjad ja nende põhjused, kust konfliktid algavad. Süüvisime inimloomuse käitumise põhjuslikkusesse. Käisime ära Aafrikas Utside ja Tutude juures. Vaatasime hetkeks tagasi Euroopa kultuuri ühele suurimale koloniseerimise aegsele apsule – Aafrikast Euroopasse ja Ameerikasse orjade toomine ja orjandus. Peatusime pikalt kuultuuride erinevatele dimensioonidele, karakteristikutele, mis lasevad mõista lähemalt kultuuride erinevat loomust ja olemuse põhjuslikkust (individuaalsus vrs kollektiivsus ja võimudistants kui fenomen).

Libisesime sealt tagasi, sellele, kuidas meis endis see kõik väljendub ja miks see nii on. Vaatlesime kultuuriliselt õpitu teatvutstamata osa meis, nagu väärtusi, unistusi ja eesmärke. Kas meie pärisosa või õpitu. Ning jõudsime emantsipatsiooni lahtiarutamiseni, ning selleni, miks on mõtet olla enesest ja enese käitumise headest põhjustest enam teadlik. Vaatasime inimkonna arengule läbi Andrew Coheni inimevolutsiooni kosmilise teooria. Nii siis võib öelda, et meie ühine huvi lõi pinnase selleks, et uurida olemusliku ja nähtumusliku erinemust inimkogemuses. Ning tunnetada inimese vabaduse piire ja võimalusi selle avardamiseks.

Siis ühel hetkel küsis Nele minu käest, et kuidas ma selle tunnetuseni (kirjeldasin inimese võimet tunnetada ühtsust kõigega ja enese tajumist allikana) üldse jõudisn. Nii siis kerisin aja tagasi ja rääkisin juba ei tea mitmendat korda nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt kui vajalik, et sellele küsimusele vastata. See oli huvitav kogemus, vaadata täna jälle tagasi ja kuulata ise kuidas seda näen täna ja mõtestan täna.

Ma tunnen sellele tagasi vaadates, et ma väga armastan elu, väga ja ma soovin, et see võimalus olla selles inimkogemuses ketstaks, oleks võimalikult kaua, või õigemini öeldes just nii kaua kui vaja. See mõiste vaja, tuleneb aga kahjuks üsna tugevast kehaga seotud bioloogilisesty survest ja teguritest, mis tingivad pidevalt teisenemist vajava ja muutuva suhte enesega ja ühiskonnaga ka maailmaga laiemalt. Sooviksin nii kaua kui võimalik püsida elujõulise, vitaalse, paindliku ja nooruslikuna, isegi lapselikuna kui võimalik. Sooviksin isegi olla kogu oma kehalise kogemuse noor ja siis lahkuda kui tarvis. Aga saan aru, et selle inimkogemuse väärtuslik osa on tervik, elik ka bioloogiline protsess selle kõigis etapides, mis annab kogu elule samuti seeläbi pidevalt muutuva prisma, elik vägagi dünaamilise tunnetusprotsessi.

Ma armastan väga inimesi, kes on osa sellest elust, mida armastan. Ma soovin et minu tegevus inimestega oleks kingiks nii mulle kui kingiks inimestele. Soovin, et mul õnnestuks neile midagi tõesti anda ja neid puudutada hinges. Soovin oma eluga luua kvaliteeti ja väärtust, elu, mis võiks olla kingituseks mitte vaid sellele maailmale vaid kogu loomingule, kõigele olevale. Teatud mõttes on seda ju iga inimelu, parandaksin end oma tunnetuse tõemeeles.

Ma soovin leida valdkonda, milles lõimuks minu sissemine huvi ja vajalikkus elule ja sotsiaalsele maailmale. Et võiksin leida ka muretust oma toimetuleku pärast igapäevaelus oma põhivajaduste tasandil ning selles, milles jooksvalt tarvidus kerkib. Soovin oma ellu enam küllust.

Soovin, et minu elus oleks ka perekond mis kujul seda ma ei tea, kõik tundub olema muutumas. Aga ma sooviksin jagada oma elu kellegagi kes oleks mulle kingituseks oma olemisega minu inimkogemuse päevades ja kelle jaoks mina oleksin kingituseks tema inimkogemuse hetkeis ja päevis, aastais.