etnod, rass, võõrsilolek, koduigatsus

Käisin kumus vaatamas India dokumentaal filmi, mis põhines ühe Indiast pärit ja inglismaale emigreerunud arsti j atema perekonna ning Indiasse jäänud lähedaste vahelisel 40aasta pikkusel koduvideote vahetamisel.

See oli film koduigatsusest ja koju naasmisest ning siis mõistmisest, et kodus olen võõras ja võõrsil võõras. Kuid võõrsil on siiski minu elu. See on elada kogu elu koduigatsusega, mis ei saagi kunagi kaetud, sest see on oma loomult psüho-emotsionaalne (utoopia).

Pärast filmi satusin vestlema Kaarliga, kes neid filmiõhtuid korraldab ja ma avastasin, et kõigi teiste rahvaste puhul võib mulle teadaolevalt rääkida koduigatsusest. Juutide puhul on see kodu veel mitte sünnikodu vaid Meie kolektiivse identiteedi kodu Iisrael.
Mustlaste puhul on see koduigatsuse fenomen justkui võõras. Isegi nende muinasjutte lugedes ilmneb üks oluline erinevus teiste rahvaste ja ajastute lugudest ja müütidest. Nimelt teiste rahvaste lugudes, (PS! muinasjutud on inimeste etnilise identiteedi tomineerimise ajal sündinud fenomen) tulevad alati kõik rändurid koju tagasi. Ka Vana-Kreeka lugudes. Mustlas lugudes aga unistab mustlane rändama minemisest, et leida oma õnne ja puudub igasugune diskursus mis viitask igatsusele tagasi. On vaid kas edasi minemine või võõrsil, laias ilmas oma õnne leidmine.

Miks see on oluline. Ehk seetõttu, et mustlastel ei toimu teistele rahvastele omaselt kodukoha kui spetsiifilise sotsiaalse keskkonan vermumist, emotsionaalses psüühikas.
Samas on nad ehk kus iganes viibides teiste ragvaste esindajatega võrreldes enam tõrjutud ja moodustavad/koonduvad oma kogukonna kus iganes nad ka ei ole. Ehk on see see, mis loob kus iganes selle, mida teised igatsevad koduna ja enesele omase kultuurikeskkonnana.

See on oluline küsimus, seetõttu, et kuna aina enam suureneb nende hulk, kes elu jooksul eemalduvad oma sünnikodust ja entilisest kodust ning on silmitsi väljakutsega tulla toime koduigatsusega.

Kui Prf. Jan Klapers on öelnud, et reaalsus on see, mida me tunneme. Siis näib zoosemiootika vaatevinklist kodu ja märgilis semantilised emotsionaalsed seosed olevat midagi, mis on vermunud psüühikas. Sellel on ehk hea põhjus, miks see nii on ise asi, kas me seda kohe suudame tuvastada. Vermunud ehk kuna varases eas on kogetud enese arengu ja maailma tundmaõppimise käigus tugevaid positiivseid emotsioone ja kõik see, mis selle emotsiooni puhkemise hetkel keskkonnas oli tajutav hakab hilisemalt esile kutsuma igatsust nende semantiliste vormide järele, mis omakorda võimaldab tuua esile vastava psüühilis-emotsionaalse täitumuse kogemuse.

Siis ehk tuleks uues keskkonans luua tugevaid positiivseid emotsionaalseid sidemeid ja suhteid antud keskkonnaga. Ehk oleks sellest abi?!