27.10.2008 kohtumine

27.10.2008

Täna laupäeval, õhtupoolikul kohtusin nelja noore neiuga, kes on minust mõnevõrra hiljem alustanud seda kehalist kogemust (16.a). Sellevõrra oli mul neid huvitav kuulata, nende väljendatut ja küsimusi. Mind jälle kord üllatasid nende küsimused ja tähelepanekud. Mul on siiralt hea meel tunnetada oma subjektiivsel viisil, seda kuidas evolutsioon ja inimloomuse või ühiskonna loomuse iseloom ja olemus muutub sedavõrd märgatavalt selle tähelepandavuse mõttes. Neis on 16.a olemas kõik see, mida minus oli üksi, 15.a tagasi kui mina olin oma kehalisuses elamas läbi seda vanuseastet. Ja ehk on neis enamgi. Nende ärkvelolek elu teatud alkeemilistele aspektidele on märkimisväärne. Neis oleks justkui see miski juba enesestmõistetavalt olemas, mida minul tuli tahte abil eneses elama püüelda.

Neilt tuli mitmeid küsimusi, mis lõi olukorra, kus mul oli vastamise läbi võimalus mõtestada läbi, teadvsutada ja tagasi vaadata oma inimkogemuse teatud aspektidele.

Nende huvist tulenevalt peatusime pikalt inimkultuuride temmal; sõjad ja nende põhjused, kust konfliktid algavad. Süüvisime inimloomuse käitumise põhjuslikkusesse. Käisime ära Aafrikas Utside ja Tutude juures. Vaatasime hetkeks tagasi Euroopa kultuuri ühele suurimale koloniseerimise aegsele apsule – Aafrikast Euroopasse ja Ameerikasse orjade toomine ja orjandus. Peatusime pikalt kuultuuride erinevatele dimensioonidele, karakteristikutele, mis lasevad mõista lähemalt kultuuride erinevat loomust ja olemuse põhjuslikkust (individuaalsus vrs kollektiivsus ja võimudistants kui fenomen).

Libisesime sealt tagasi, sellele, kuidas meis endis see kõik väljendub ja miks see nii on. Vaatlesime kultuuriliselt õpitu teatvutstamata osa meis, nagu väärtusi, unistusi ja eesmärke. Kas meie pärisosa või õpitu. Ning jõudsime emantsipatsiooni lahtiarutamiseni, ning selleni, miks on mõtet olla enesest ja enese käitumise headest põhjustest enam teadlik. Vaatasime inimkonna arengule läbi Andrew Coheni inimevolutsiooni kosmilise teooria. Nii siis võib öelda, et meie ühine huvi lõi pinnase selleks, et uurida olemusliku ja nähtumusliku erinemust inimkogemuses. Ning tunnetada inimese vabaduse piire ja võimalusi selle avardamiseks.

Siis ühel hetkel küsis Nele minu käest, et kuidas ma selle tunnetuseni (kirjeldasin inimese võimet tunnetada ühtsust kõigega ja enese tajumist allikana) üldse jõudisn. Nii siis kerisin aja tagasi ja rääkisin juba ei tea mitmendat korda nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt kui vajalik, et sellele küsimusele vastata. See oli huvitav kogemus, vaadata täna jälle tagasi ja kuulata ise kuidas seda näen täna ja mõtestan täna.

Ma tunnen sellele tagasi vaadates, et ma väga armastan elu, väga ja ma soovin, et see võimalus olla selles inimkogemuses ketstaks, oleks võimalikult kaua, või õigemini öeldes just nii kaua kui vaja. See mõiste vaja, tuleneb aga kahjuks üsna tugevast kehaga seotud bioloogilisesty survest ja teguritest, mis tingivad pidevalt teisenemist vajava ja muutuva suhte enesega ja ühiskonnaga ka maailmaga laiemalt. Sooviksin nii kaua kui võimalik püsida elujõulise, vitaalse, paindliku ja nooruslikuna, isegi lapselikuna kui võimalik. Sooviksin isegi olla kogu oma kehalise kogemuse noor ja siis lahkuda kui tarvis. Aga saan aru, et selle inimkogemuse väärtuslik osa on tervik, elik ka bioloogiline protsess selle kõigis etapides, mis annab kogu elule samuti seeläbi pidevalt muutuva prisma, elik vägagi dünaamilise tunnetusprotsessi.

Ma armastan väga inimesi, kes on osa sellest elust, mida armastan. Ma soovin et minu tegevus inimestega oleks kingiks nii mulle kui kingiks inimestele. Soovin, et mul õnnestuks neile midagi tõesti anda ja neid puudutada hinges. Soovin oma eluga luua kvaliteeti ja väärtust, elu, mis võiks olla kingituseks mitte vaid sellele maailmale vaid kogu loomingule, kõigele olevale. Teatud mõttes on seda ju iga inimelu, parandaksin end oma tunnetuse tõemeeles.

Ma soovin leida valdkonda, milles lõimuks minu sissemine huvi ja vajalikkus elule ja sotsiaalsele maailmale. Et võiksin leida ka muretust oma toimetuleku pärast igapäevaelus oma põhivajaduste tasandil ning selles, milles jooksvalt tarvidus kerkib. Soovin oma ellu enam küllust.

Soovin, et minu elus oleks ka perekond mis kujul seda ma ei tea, kõik tundub olema muutumas. Aga ma sooviksin jagada oma elu kellegagi kes oleks mulle kingituseks oma olemisega minu inimkogemuse päevades ja kelle jaoks mina oleksin kingituseks tema inimkogemuse hetkeis ja päevis, aastais.