Metodoloogia alused, Ülo Vooglaid

METODOLOOGIA ALUSED

METODOLOOGIA - on filosoofiline õpetus nende printsiipide kohta, mille kohaselt inimene tegutseb mingites valdkondades. Meie vaatleme teadusmetodoloogiat. Metodoloogilised printsiibid mida vaatleme ei ole tähtsuse järjekorras. Iga printsiip on põhimõttelise tähtsusega.

1. DÜNAAMIKA JA STAATIKA (PROTSESSIDE JA NÄHTUSTE) ERISTAMISE JA KOOS KÄSITLEMISE PRINTSIIP. Protsessi fikseerin joonena ja mingi hulga joontega sellel - etapid. Nähtuse fikseerin, mingi hulga karakteristikutega. Kas elu on protsess või nähtus? Kui me käsitleme elu ajas väljavenitatult, siis me käsitleme elu protsessina. Käsitledes aga hetkes läbilõikena - vaatleme kui nähtust. Kas tootmine on protsess või nähtus? Peab suutma eristama dünaamika ja staatika. AH-AA elamus sünnib dünaamika ja staatika koosmõjust, koostööst. Kas me räägime asjast, nähtusest, või protsessist. kui te kellegagi midagi arutate, siis on abiks kui küsida, kas me räägime sellest kui protsessist või kui nähtusest. Kui aga üks räägib nähtusest ja teine protsessist, siis on ju segadus ja jagatud arusaam polegi võimalik. Nähtusel ja protsessil on erinevad karakteristikud. Inimesed ei tule aga selle pealegi. (Tootmine kui protsess, seal on eesmärgid ja kohe ka vahendid eesmärkide saavutamiseks. Siis põhimõtted tegutsemiseks, kriteeriumid hindamiseks ning rütm ja pinge. Protsessi etapid ning iga etapi tagasisidestus ja edasisidestus)(Nähtuse tootmine on tööjõud, materjalid, seadmed, tehnoloogia, energia, juhtimine, kvalifikatsioon, orientatsioon, motivatsioon) Nähtusena ühed protsessina sootusk teised karakteristikud. Elu kui nähtuse puhul ühed ja elu kui protsessi puhul teised karakteristikud. Enne tuleks vaadelda nähtusi ja seejärel protsesse. Kui olete haritud siis on raske eeldada, märkate ju pidevalt igasuguseid mõttevääratusi, arutelusi ilma süsteemsuseta, käsitletakse fragmente oskamata näha nende taha, nägemata metatasandeid. Kõike seda märgates hakkab päris paha.

2. REGULATSIOONI JA JUHTIMISTASANDITE ERISTAMISE JA KOOS KÄSITLEMISE PRINTSIIP. Millised on regulatsiooni ja juhtimistasandid. Ühiskond ei ole korrapäraselt hierarhiline süsteem. Tähtis on et igal tasandil on oma spetsiifika. Erinevad rahvusvahelised tasandid, riiklik regulatsiooni tasand (valimised, riigikogu, valitsus, seadusandlik õigus, täidesaatev õigus, kohus ja nende sõltumatus, president nende vahel. ehk põhiseadus ja põhiseaduslikud institutsioonid). Ametkonna tasand (tervishoiu amet) [osa on neist funktsionaalsed ja teised territoriaalsed tasandid, ärge neid segi ajage.] Maakond, munitsipaaltasand (vallad ja linnad). Organisatsioon, asutus ja ettevõte. Perekond, isiksuse ehk indiviidi tasand (isiksus on inimese sotsiaalne kvaliteet). Igal tasandil on oma spetsiifika. üht tasandil on oma statistika, probleemi puhul munitsipaaltasandil ei lahendu see munitsipaaltasandil, suure tõenäosusega need nupud, kuhu oleks vaja vajutada on kaks astet ülespoole või kaks astet allapoole. Mis tähendab, et kõrvale tuleb viis tasandit. Selleks, et midagi üldse lahenduks tuleb tegeleda kõige sellega, millest sõltub lahendus. Millest sõltub ei asu aga sellel tasandil, milles ilmneb (vastuolu ilmneb ühel tasandil, põhjused on aga teistel tasanditel). Praktiline soovitus, vestluses küsida, millisel regulatsiooni tasandil me arutleme. On igati normaalne, et fikseerime arutluse tasandi. Oluline on mitte ajada segi eri tasanditel asuvaid regulatsioone. Haritud inimesed seda ei tee turakad ei pane seda aga tähelegi.

SOOTSIUM JA TESTPOOLNE ISIKSUS. Need on vastandid. Isiksuse puhul on valikuvabadus maksimaalne, nagu Hamleti küsimus. Aga määramatus on minimaalne. Ühiskonna puhul on aga vastupidine; määramatus on maksimaalne, mitte keegi ei tea, mis siin ühiskonnas toimub, aga valikuvabadus on minimaalne. Sootsiumi rattad veerevad aeglaselt ja kindlalt ja kui sa oled küllalt taibukas, siis võid aimata ette, mis edasi juhtub. Üldiselt kulgevad asjad oma permanentsete seaduspärasuste kohaselt, inimesed saavad neid natukene mõjutada, enamasti ei saa sedagi. kõige lihtsam tasand on keskel see on organisatsiooni, munitsipaal, asutuse, ettevõte tasand. Siin on natuke määramatust aga ühtlasi palju ka tahtele alluvat, mida saab korraldada ja organiseerida, alustada ja lõpetada.

3. ÜLDISE, ERILISE JA ÜKSIKU ERISTAMISE JA KOOS KÄSITLEMISE PRINTSIIP. ütleme, et üliõpilane on üldine, mis oleks siis eriline ja üksik? Juura üliõpilane oleks eriline ja sina/teie oled(te) üksik. Kui aga sina/teie oled(te) üksik, mis oleks siis eriline ja üldine? eriline on tüdruk. Kui auto on üldine, mis on siis eriline ja üksik? Eriline BMW, üksik, minu auto. Kui aga puu on üldine, mis siis on eriline ja üksik? Eriline Tamme puu, üksik aga õuel seisev puu. Kui te osalete koosolekul siis tehke esmalt käsitleda üldist siis spetsiifilised ning alles seejärel üksikküsimused. Kuna üksikküsimusi tuleb aknast ja uksest, te ei jõuakski üldise ja spetsiifiliseni. Uurima asudes tuleb olla selles küsimuses väga täpne. Kõigepealt eristada üldised, siis spetsiifilised, ning seejärel üksikud küsimused. Mõõtma saame hakata ÜKSIKUST ÜLDISE poole. Järeldusi saab teha ÜLDISEST ÜKSIKU poole. SÜNTEESI ja ANALÜÜSI eelduseks on selle reegliga arvestamine, vastasel juhul süntees ja analüüs ei õnnestu.

4. FUNKTSIONEERIMISE, MURDUMISE JA ARENGU EELISTAMISE JA KOOS KÄSITLEMISE PRINTSIIP. Nii kui millestki juttu tuleb, või midagi vaatlete, ESIMENE asi vaatate, kas see funktsioneerib või mitte. Näiteks laud, kas ta täidab oma otstarvet. Üksjagu süsteeme funktsioneerib regulatsiooni tõttu. Midagi ei funktsioneeri seisab ju (laud). Auto funktsioneerib kui süsteem sõltuvalt inimesest, kes seda käivitab, liikumist juhib ja peatab, mootor funktsioneerib regulatiivselt. Mis aga tähtsaim, mida rohkem õnnestub muuta süsteem iseregulatiivseks, seda parem. Mida vähem on vaja juhtida seda parem. Kui tee suudate näiteks oma kodu nii sättida, et keegi ei juhi aga kõik toimib, siis on päris mõnus elada. Aga kui keegi arvab, et tema teab, kuidas õige on ja annab hinnanguid, siis muutub elu raskesti talutavaks.

INOVAATILINE PROTSESS. Muutumine kui teadliku muutmise tulemus. Protsessi muutmine kui innovaatiline protsess. Sõna innovatsioon on üks tähtis arengu eeldus. Kui me ei oska protsesse innovatiliselt suunata, siis me eriti, midagi ei saavuta kah. Eestis on kaks innovatsiooni sihtasutust. Innovatsioon on uuenduse teadlik sisseviimine, süsteemi niisugune muutmine, milles vana asendatakse uuega. See on organisatsiooniline protseduur. Näiteks siin on süsteem ja meil on selles ebameeldivus. Oluline on teadvustada, et sees paistavad asjad ühte moodi ja väljastpoolt teisiti. Oluline on nii sisemine kui ka väline analüüs. Innovatsiooni kavandamiseks astume korraks välja, et probleem selgelt fikseerida (selleks vajalik dünaamika ja staatika ning regulatsiooni tasandid ühesõnaga kogu metodoloogia). Nüüd on vaja avastada, miks probleem on tekkinud. (kõik need astmed joonistatakse välja ühtlase joonena, mitte lillena, nad on kindlalt järgnevas jadas). Miks ja millal probleem tekkis (põhjused) -uurimistük. Väljundiks saab olla teadmine põhjuste kohta, mitte kirjeldus. Avastada on vaja funktsionaalsed ja kausaalsed seosed ehk põhjused. kolmas tükk - projekteerimine, väljundiks peaks olema otsus, mida nimetatakse projektiks. Tänu sellele, et me teame milles asi on saame me kavandada, teha otsuse. Otsus peab sisaldama lahendust selle kohta, mida nende põhjustega peale hakata ja kuidas, millal, kes peab edasi tegema, milline peaks olema tööjaotus. Otsus on keerulise struktuuriga dokument. See on organisatsiooniline projekt.
Neljas tsükkel- katsetus, mille tulemus on kindlusetunne. Kui katsetus näitab et kõik on hästi, idee on hea ja ka teostus on hea. Aga kui katsetus näitab, et idee on hea aga kavade teostus protseduur on vilets või vastupidi protseduur on hea aga idee ise on vilets. Siis tuleb teha uus otsus. Näiteks Lihula ausamba mahavõtmine. Idee oli õige, õigustatud aga teostus oli täiesti räbal. Idee ja teostus on mõlemad väärtuslikud. Mõlemad tuleb läbi mõelda.
Viies tsükkel on - motivatsiooni tsükkel. Mitte mingil juhul motiveerimine. Inimene motiveerib juba enda toimunud käitumist, õigustab ja seletab. Motivatsioon on prospektiiv ja motiveerimine on redrospektiiv. Ei saa rääkida motiveerimisest. Motivatsioon on motiivide kogum, miss reguleerib inimese käitumist, suhteid ja enesehinnangut. Nii, nüüd on vaja luua nende inimeste motivatsioon, keda see uuendus puudutab. Siin peab tekkima nõustumine, positiivne suhtumine (teeme ära). Ettevalmistus ja selle väljundiks on valmisolek, nii kvalifikatsioonilises, tehnilises kui ka organisatsioonilises mõttes. Siia kuuluvad ka kommunikatsiooni seadmed, töö lauad ja toolid, ametijuhendid. Ettevalmistus nii organisatsioonilises kui intellektuaalses mõttes.
Seitsmes tsükkel -muutus tsükkel. Kaheksas on - sette tsükkel. Oluline on teada, et kanapoegi ei loeta munast koorumisel vaid sügisel, elluastumise käigus võib paljutki juhtuda.
Üheksas on - kontrolli tsükkel. Mis õnnestus, kiira ja mis ebaõnnestus, mida tuleks muuta.
Kümnes tsükkel - korrigeerimise tsükkel. MUUTUSTE ESILEKUTSUMISEKS ON VAJA KAVANDADA KORRALIKULT INOVAATILIN ETSÜKEL. Innovatsiooniga kaasneb ettevõttes ka alati langus, kuna näiteks on vaja võtta vanad seadmed maha. Uuelt vanale üleminekuga kaasneb alati seisaks ja langus. See kõik maksab aga tänu sellele algab uus tõus. Innovatsioon läheneb innovatsioonile, see on elukestev protsess. Mõnikord mõned juhivad vabrikut, subjekti mõistet üldse ei ole. innovatsioon võib olla kõigis valdkondades ka meditsiinis.

On olemas emotsionaalne ja ratsionaalne alge, on integreeriv ja deintegreeriv alge. Kes on perekonnas emotsionaalne integraator(ema), kes on emotsionaalne desintegraator(ämm, äi), kes on ratsionaalne integraator(lapsed) ja kes on ratsionaalne desintegraator (lapsed)? Üks tahab uuendada ja teine ütleb, et ei ole tarvis, midagi uuendada. Proovige aga uuendust välja viia mõne aja pärast, selleks on vaja "märulipolitseid" Naistega koos elamine on peaaegu võimatu ja ilma on aga täiesti kindlasti võimatu. Samas on vastastikune täiendamine ja rikastamine ühtsuse eeldus. Siin on üksjagu detaile millele oleks targem, mitte mõelda, sellest võib segadus minna veelgi suuremaks. Näiteks, mis on armastus? Ja siis võid jääda hoopis ilma.

5. OTSTARBEKUSE, EFEKTIIVSUSE JA INTENSIIVSUSE ERISTAMISE JA KOOS KÄSITLEMISE PRINTSIIP. Kui te uurite midagi, siis püüdke mõista, kas see on üldse mõistlik, kas see on küllalt kaasaegne. Kas on piisavalt efektiivne. (kulud ja tulud). Ühtlasi peab vaatama ega see ei ole kultuuri, looduse või tervise arvel. Kolmas on - intensiivsus (otstarbekus, efektiivsus ja intensiivsus peavad korraga koos olema - neid tuleb käsitleda koos). Kui kellegagi midagi räägite siis küsida, kas on tehtud arvutused efektiivsuse kohta, mingi mudel, mille põhjal saaksime käsitleda nende lahenduste efektiivsust. Ning argumentatsioon otstarbekuse kohta ja faktid, mis kinnitavad intensiivsust?

Loengu salvestuse ärakiri
TÜ õigusinstituudis toimunud Ülo Voglaiu Teadusliku uurimise aluste loengust
10.09.2004