Käisin täna Abirami juures vestlemas veedalikust sotsioloogisat. Ja me sattusime rääkima TEADVUSEST ja TEADVUSTAMISEST ning suhtest surma. See teema käsitlus on minu jaoks väga oluline just enesetunnetusliku aspekti sõnastamise seiuskohast. Ning toon siia ära mõningad neist mõtetest. Veedalikust sotsioloogiast aga katsun kirja panna ühe tervikliku teksti siia üsna pea.
Elu mõte teatud mõttes ongi enese teadvustamine. Ennast saab teadvustada väga erinevatel tasanditel. Inimestel on tavaks teadvistada end kui khea ja kui tundeid ja kui mõteid ja kui tahet. Neid ei eristata ja seda kõike peetaksegi ise eneseks. Nii kogetakse selle tõttu ka oma surelikkust. Ning võetakse hulka asju väga isiklikult. Ka kogu see enese seostamine selle tõttu oma rahvuse ja keelega ja kodumaaga jne.
Sellest kõigest saab leida aga läbi enese suurema teadvustamise vabaduse!
ELU = TEADVUS
Teadvus ei piirdu kehaga.
Kuna tänapüäeval on kehaline eluküsitlus, siis tuleneb sellest ka enamus probleeme, mida enne osati kirjeldasin. Lisaks veel samastumine oma soo, vanuse ja religiooniga.
On võimalik end teadvustada ka selliselt, et sa adud enese eksisteerivat ka väljapool keha eksistentsi. Sinu tõeline areng hakab sealt kui sa saad aru, et sa oled igavene. See muudab väärtusi ja sa nii öelda tõmbled elus vähem.
Individuaalsus - tähendab jagamatust.
Indiviid - jagamatu substants.
Sellise ennast teadvustava indiviidi puhul on iseloomulik suutlikus teadvustada end kui kehast eraldi eksisteerivat fenomeni ja et ta saab oma olemuslikku teadvust arendada. Nii võib öelda, et meie olemuslik igavane eksistentsiaalne loomus on kõige enam kirjeldatav teadvusena.
Teadus on uurinud keha ja vorme ning leidnud paljut, samas ei suuda aga midagi öelda teadvuse kohta. Sest teadvus on mitte materiaalne substants, mis ei ole haaratav mateeria mõõtmiseks ja uurimiseks mõeldud vahendutele.
Mateeria on loomult kaduv vaim aga on hävimatu (teadvus).
Me ei saa natukenegi adekvaatselt rääkida jumalast kui me ei ole teadvustanud ise end - vaimses puhta teadvuse kujul. Mateerias on selle teadvuse väljendusvormid.
Mitte keegi teine ka mitte sinu õpetaja ei saa sinu eest sind teadvustada. Nii nagu hobust jõe äärde viies ei saa juua hobuse eest.
Enese teadvustamise kõrgeim vorm on Jumala teadvustamine.
Minu enese tunnetuses olen jõudnu darusaamisele, et Minast selle olemuslikus, ontoloogilises tähenduses ei saagi mõelda ega ka mitte otseselt rääkida kui siis vaid viidata nagu antud juhulgi. Saab, märgata, eristada ja mõelda ning rääkida mina väljendusvõrmidest mateerias. Elik see on kõik see, kellena inimesed end defineerivad ja mille kaudu. Alustades materiaalsest keskkonnast ja enese määratlusest kui inimesest ja ühe rahva osas tselle sees, siis oma vanusest, soost, haridusest, ametist, hobidest, perekonnast, väärtustest, iseloomust, eluviisist jne. Kõik see on ontoloogiliselt (olemusliku) Minasuse aspektist aga eelkõige mina kehastumus mateerias, mitte aga mina ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar