Viimasel ajal on erinevatel inimestel ja ka minul sama aegselt tõusnud esile sama teema. See on ju nähtus, mida olen ennegi märganud. Kuid seekord siis teemaks MEIE kui fenomen, selle nähtuses ja protsessis, ning minu ja paljude soov ja püüdlus on seda tajuda ja taibata.
Esmalt leian tarviliku olevat tuua esile konteksti, kus antud teema esile kerkis! olles aastaid tegelenud MINA küsimusega ja mina teadvustamise ja tunnetamisega ning teiselt poolt koostöö ja koostöö keskkonna küsimusega jõudsin hiljuti äratundmisele, et koostöö kui ühe olendite grupi poolt kantav mentaalne väärtus arusaam üksi ei hakka veel toimima ja ei too kaasa koostööd kui elus avalduvat ja manifesteeruvat fenomeni. Tundub, et koostöö eeldab ka mingisugust sisemist muutust indiviidi tasandil ja teatud praktikate tundmist. Ühtlasi ka teatud hirmu ületamist, valmisoleku saavutamiseks minna teiste indiviididega intiimsusesse ehk avatud suhtlemisse, kus on julgus olla avatud ja haavatav, ning tuua esile eneses elav, ehk seda väljendada. Selle eelduseks on valmisolek aktsepteerida oma haavatavust ja ka valu ja hirmu eneses ning kõige laiemalt eneses elavat elu.
Nii siis on midagi, mida saab teha igaüks eneses loomaks koostööks ja harmooniliseks koostoimimiseks vajalikku sisekeskkonda ning on ka midagi, mida see järel saab teha luues väliskeskkonda, ehk sotsiaalset mängu kui ruumi ja füüsilist aeg-ruumi, mis toetaks harmoonilist koos toimimist ja kõige laiemas mõttes Elu Olemist, ka kogu elu keskkonnaga enesega harmoonias olemise mõttes.
Hetkel olen ma kogu antud nähtust vaatlemas just selle sisemise põhjuslikkuse ilmnemise aspektist. Seda seetõttu, kuna olen juba mitmeid aastaid tegelenud sotsiaalse ja väliskeskkonna aspektiga, ning olen jõudnud oma tajus arusaamani, et seda teemat ei saa käsitleda lahus indiviidi sisekeskkonnast. Perspektiivis püüdlen nende kahe aspekti piisavalt ammendava koos käsitlemise poole, mida võimaldab antud inimkogemus.
Ühtlasi käsitlen vaadeldavat teemat laialivajumise vältimiseks inimkogemuse võimalikkuse aspektist. Seda kuna muude elu vormide vaatlemiseks ja tunnetamisega ei ole ma aqntud teema kontekstis piisavalt tegelenud.
MEIET võib näha ilmnemas kahe indiviidi suhte tasandist kuni kogukondade ja ühiskondade ja tsivilisatsiooni tasandini välja ning võimalikkusena veelgi laienevate MEIE identiteedi tasanditele nagu nn praegusel ajastul käsitlust leidnud planetaarne identiteet (GAIA) ja kosmiline identiteet, mis on siis seotud kas astroloogilise aeg-ruumi loodus maailmaga selle erinevates suurustes või sotsiaalse samastumise ja ühtsuse püüdluses olenditega ja eluvormidega selle aeg-ruumi maailma kõige laiema võimalikkuse tähenduses.
Põhjusel, et meie inimkogemusel on piirid ja arusaadavalt ei suuda me haarata MEIE avaldumist selle kõige üldisematel ilmnemise tasanditel siis leian mõistliku olevat alustada MEIE fenomeni vaatlemist kõige esmaselt ilmnemise tasandilt, milleks on kahe indiviidi suhe. Seega olen valinud inimtunnetusele ühe omase lineaarse käsitlusviisi üksikult üldise poole.
Nii võib öelda siis, et MEIE algab mõttest meie, selle esmaseks eelduseks indiviidi sisekeskkonna liikumise seisukohalt on teise indiviidi aktsepteerimine ja vastu võtmine. Vastupidine mõju on kui me tõukame kellegi eemale ehk ei suuda teda mingil sisemisel ajendil aktsepteerida ja vastu võtta. Nii võib öelda, et iga olendi, vähemalt inimolendi esmaseks väljakutseks elus on, kuidas aktsepteerida ehk vastu võtta seda, mis ilmneb uut väliskeskkonnas ja nende endi sisekeskkonnas. Väliskeskkonnas on selleks teised indiviidid ja eluvormid ning materiaalse ja sotsiaalse elu ilmnevad fenomenid. Sisekeskkonna näol on tegemist tunnete, mõtete ja tahtega, mida kogetakse reageerivat erinevate meelte tajudele.
MEIE võib ilmneda ka ainult ühe subjekti sisemaailmas, tema vaikiva samastumise läbi kellegagi. MEIE on aga sotsiaalselt elujõuline kui tegemist on vähemalt kahe subjekti jagatud vastastikkuse kogemusega, millega siis mõlemad on päri. Ehk mõlemad on üksteist vastu võtnud ehk aktsepteerinud ja tajuvad teatud ühist ning ühendavat osa.
Sotsiaalne ühtsus leiab oma väljendusvormi ja mõju Eluilma siis kui üks või enam MINASID hakkab mõtlema ja tundma end MEIENA. See on, et kui enne samastati end oma (MINA) keha ja vajadustega, ning eluseostega, siis nüüd laieneb MINA enesetaju MEIE tajule kui ühele tervikule, ehk mõtlemisele ja väärtustele ja tunnetusele, mis väljendub resoneeruvana kollektiivses MINA tajus.
Sellest hetkest alates iga otsus, mida tehakse enese osas mõjutab ka MEIET ja on otsus, mis mõjutab MEIE tugevust ja elujõulisust ning jätkusuutlikust. Nii võib öelda, et MEIET võiks vaadelda kui ühte ühist inimkeha ja iga selle MEIE osa (indiviid) on kui üks selle keha funktsionaalseid organeid või kehaliikmeid.
Kui mõni selle keha osa hakkab toimima vaid enesele mõeldes, siis eraldab ta end teatud põhjustel MEIEST kui tervikust ja MEIE kui keha toimimine sattub kriisi. Sellise enese eraldamise põhjuseks on hirm, mis tuleb ühtsusele vahele.
Hirm on sekundaarne fenomen.
Ühtsus aga primaarne fenomen, ehk algolek.
Vastutus vrs vabadus
Oluline on antud juhul ka vastutuse kogemine. Näib justkui vastutuse mõiste tõuseb päevakorda siis kui ilmneb hirm. Vastasel juhul on tegemist vaba ja autonoomse valikuga hoolitseda millegi eest. Vastutus on aga kogetav teatava survena ja koormusena mis ületab loomulikku ja harmoonilise toimimise. Nii võib öelda, et kui üksikud indiviidid (MINAD) soovivad ja valivad sama, siis on see nende ühise MEIE ehk kollektiivse MINA püüdlus, kus ei ole survet ja on iga indiviidi autonoomne enesega kooskõlas ja harmoonias olev valik.
Autonoomia vrs sümbioos.
Autonoomia on siis kui üks MINA valib midagi olles kooskõlas enesega (mitte hirmust tulenevalt). Juhul kui valitakse teiste suhtes midagi hirmust, siis on tegemist sümbioosiga. Mis tähendab subjekti ühenduse nõrkust enesega.
Näiteks: Kui keegi pakub kellegile teisele indiviidile õuna. Kui siis see teine indiviid võtab selle õuna vastu enesesse vaatamata ja kuulatamata, kas ta ka seda õuna vajab, siis on tegemist sümbioosiga. Kui aga see teine indiviid enne selle õuna vastuvõtmist pöörab pilgu enese tunnetamisse ja küsib, "Las ma vajan seda õuna?" ning seejärel võtab selle õuna vastu (või loobub) on tegemist autonoomiaga. Välisel vaatlusel ei pruugigi alati seda vahet näha olla, tegemist on eelkõige indiviidi ehk ühe MINA sisemise liigutusega või selle puudumisega.
Ühendus ja kuulamine.
Harmoonilise MEIE ühtsuse eelduseks on autonoomia selle iga indiviidi (MINA) tasandil (sees).
Autonoomia eelduseks on aga võime püsida tähelepanus ka enese sees ja kuulata enda sisekeskkonda ja vastu võtta seal ilmnevat. Ning sisekeskkonnas ilmnevast tulenevalt teha valikuid väliskeskkonda ehk käituda.
Antud juhul ei ole vaja karta egoismi ja enesekesksust, sest viimased on kui lapsehaigus, mis on ületatav enese kuulamise kui praktika läbi. Mis annab võime kuulata ka elu laiemalt ja teisi indiviide. Seeläbi muutub tajule kättesaadavaks elu, MINA ja MEIE seose holistlik aspekt. Ja ilmneb see, mida võib nimetada MEIEtsentrismiks või MEIEismiks. See on et muutub tajutavaks kõikides suhetes see, mida võib sõnastada järgnevalt: Minu vajadus on, et teine oleks enese vajadustega kooskõlas kui ta valib midagi, mis on minu huvides. Seda seetõttu, et kui teine valib midagi enese vajaduste arvelt, siis varem või hiljem on selle hind ka minu jaoks kallis.
Nii võib öelda ka, et indiviid (MINA) seisab enese vajaduste eest sama jõuliselt kui teiste vajaduste eest ja teiste vajaduste eest sama jõuliselt kui enese vajaduste eest. Ehk seisab enese autonoomia eest sama jõuliselt kui teiste autonoomia eest ja vastupidi. Võib öelda, et MEIEtsentrism on enese vajaduste ja autonoomia võrdväärsuse ja väärtuslikkuse tunnetamine MEIE (teiste MINADE) vajadustega ja autonoomiaga. Samas tähendab aga autonoomia ka teises (MINAS) elava elu usaldamist, püüdmata pidevalt teise vajadusi rahuldada (mida tehakse tihti ka hirmust , ehk sümbioosist).
Nii mitmedki mõisted ja teemad vajaksid siinkohal enamat lahtikirjutamist, kuid esialgu on piisav nende märksõnade ülestähendamisest siin.
Nii võib võtta seni tunnetatu kokku järgnevalt.
Harmooniliselt toimiv MEIE kogemuse eelduseks on iga indiviidi (MINA) võime kuulata end ja olla ühenduses enesega (autonoomias). Vaid siis on võimalik hoida ühtsust. Vastasel juhul tulevad varem või hiljem esile hirmud, mis lõhuvad ühtsuse, ehk tulevad vahele ühtsusele. Hirmu läbi kaotab indiviid (MINA) usalduse enese suhtes ja see peegeldub väliskeskkonda kui püüd leida kontrolli abil turvalisust väljaspoolt ehk kriitikana ümbritseva korra ja indiviidide suhtes. See omakorda tekitab moonutuse vastastikuses tajus ja kommunikatsioonis. Nii võib öelda, et hirm on kõige suurem takistaja jagatud ühtsuse kogemusel ja MEIE harmoonilisele toimimisele. Hirm on midagi, mis asub sümbioosi sattunud indiviidi (Mina) tunde ja mõtte sfääris ehk sisekeskkonnas mõjutades ka tahet. nii võib öelda, et hirm on sisekeskkonda halvav fenomen.
MEIE kogemuse tervis ja tervenemine leiab aset tänu igapäevasele iga indiviidi (MINA) praktikale viia tähelepanu oma sisekeskkonda ja kuulata seal esile kerkivat ja elavat ning arendada võimet aktsepteerida ja vastu võtta seal ilmnevat.
Sümbioosi minev käitumine on õigustatud ainult ühel juhul, kui tegemist on elu ja surma küsimusega, ehk elu ohustava situatsiooniga, kus on mõistlik mugandada end. kuid selliseid olukordi ei tule normaalses olukorras just tihti ette. Nii võib igat ilmnevat kogemust nii sise- kui ka väliskeskkonnas vaadelda ellujäämise seisukohalt (Kas see on ohtlik minu elule?).
Selline enese kuulamine loob keskkonna sisemiseks harmoniseerivaks protsessiks, mille käigus saab aset leidma indiviidi (MINA) kohtumine enese sees elavate jõududega ja nende aktsepteerimine enese osana. Tava olukorras on inimesele omane sisekeskkonna tasandil alateadlikult erinevatel põhjustel (hirmudega seotud põhjused) tõrjuda ja välistada eneses elavat.
Tõsi asi on aga, et see, mida me tõrjume ja keelame eneses ja ei aktsepteeri eneses, see ärritab meid ka teiste puhul. Ehk kõik see, mida me ei aktsepteeri eneses see peegeldub meile vastu ärritusena meis, väliskeskkonnaga kokku puutes. See on see viis kuidas väliskeskkond peegeldab indiviidi (MINA) kui vaatleja ja kogeja sisekeskkonda.
Vanemlik keskkond.
Toon siinkohal veel esile ühe olulise pealismõiste nagu vanemlik keskkond. See on keskkond, mida saab luua see, kes on teise indiviidi suhtes vanemlikus rollis. See on võtta teine vastu ja aktsepteerida teda sellisena nagu ta on - seda selles tähenduses, et see, mida teine teeb ja kuidas ta on ei vähenda tema kui olendi väärtust. Ta on vaatamata kõigele väärtustatud ja armastatud, ehk omaks võetud (teda ei tõrjuta vaid pigem püütakse mõista). Seda võib ka nimetada ema armastuseks. Selle eelduseks on jällegi võime kuulata end, sest see, mille ilmnemist sa ei mõista ja ei ole omaks võtnud eneses seda ei suuda me mõista ja omaks võtta ka teistes.
Vanemlik keskkond ja pedagoogika, ehk inimese arengu toetamine on aga juba täiesti omaette teema. Toon seda esile vältimaks moonutust mis võib tekkida justkui oleks tegemist nn vabakasvatuse filosoofiaga, kus vanem mugandab end lapse käitumisega, ka destruktiivse käitumisega, sattudes sellega ise sümbioosi, soovides pakud lapsele keskkonda, kus laps ei sattuks sümbioosi ja saaks olla autonoomne. See aga ei toeta hilisemat sotsiaalset harmoonilist toimetulekut, ehk ei loo soodsat pinnast MEIEtsentrismi ehk MEIEkesksuse kujunemisele.
Kuid antud juhul ei süüviks ma teema laiali hajumise vältimiseks eelnevasse sügavamalt.
Vanemlik keskkond indiviidi (MINA) sisekeskkonnas.
Enese kuulamine, see on olla oma sisekeskkonna suhtes vaatlejana vanemlikul positsioonil.
Ehk kuulata ja vaadelda eneses ilmnevaid jõude (tunded, meeleolud, mõtted ja tahteimpulsid) kui oma lapsi, kes on siis rahul või rahutud, kuid siiski väärtuslikud osad Sinust (indiviidist ja tema mina kogemusest laiemalt) Sest see kõik on viis kuidas indiviidi (MINA) sisekeskkond suhtleb sinu kui vaatleja ja kogejaga (teadvusega), andes sulle võimaluse selle kuulamise ja aktsepteerimise läbi sisemiselt terveneda ja harmoniseeruda ning saada teadlikumaks.
Selline vanemliku keskkonna loomine enese kuulamise ja vaatlemise läbi ei ole passiivsus vaid see on teatud mõttes nagu maastiku tundma õppimine, et siis valida parim võimalik teekond sihile jõudmiseks. Ehk teha autonoomne vaba valik. Muidugi on vabaduse ja vaba valiku küsimus juba omaette laiem teema kuid lühidalt öeldes on see võime luua eneses rahu ja leida eneses rahu. Selle vältimatuks eelduseks on enese sisekeskkonna kasvav tundmine ja tunnetamine ning selle eelduseks võime arendamine kuulata oma sisekeskkonda, ehk viia tähelepanu enesesse.
Mulle isiklikult läheb korda Rudolf Staineri käsitlus vabadusest: See on, vabadus algab sellest, et inimene teadvustab temas endas olevad ja teda väljast mõjutavad jõud ning toimib oma arusaama, teadlike motiivide järgi.
MEIEtsentristlikult on see teha valik MINA MEIEtsentrismist lähtuvalt.
Vanemlik keskkond indiviidi (MINA) väliskeskkonna (MEIE) tasandil
Vanemlikku keskkonna loomise võime väliskeskkonda on otseses sõltuvuses võimest seda vanemlikku keskkonda luua ühe indiviidi (MINA) enese sees (sisekeskkonnas).
Antud juhul ei pea ma siin esile toodut ideaalpildiks vaid kui ühe fenomeni tajutavalt oluliste aspektide ja protsessi esile toomist, millest see sõltub.
Antud mõistmiseni jõudmiseks olen inspireeritud Iris Jonanssonist (Rootsi), Rudolf Staineri käsitlustest ja oma enese püüdluste läbi kogetust ja tajutust ning sõpradest kellega olen seda teemat püüdnud koos avada ja tunnetada.
MINA vrs MEIE - symbioos vrs autonoomia. TED.COM üks imelisemaid tantsuvideosid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar