Paul Karl Feyerabend (23. jaanuar 1924 Viin – 11. veebruar 1994 Zürich) oli Austrias sündinud teadusfilosoof, kes hiljem elas Inglismaal, USA-s ja Uus-Meremaal. Tema kuulsamad raamatud on Against Method (Meetodi vastu; 1975) ja Farewell to Reason (Hüvasti, mõistus; artiklite kogumik; 1987).
Feyerabendit peetakse koos Thomas Kuhnigasotsioloogilise orientatsiooniga relativistlikuteaduses näiteks religiooni ja kunsti kõrval üht paljudest tunnetusvõimalustest. Erinevaid lähenemisi tõele ei saa tema arvates võrrelda, sest need on omavahel ühismõõduta. pigem teaduseteooria esindajaks, kuid ta oli Kuhnist palju radikaalsem ja vastuolulisem. Feyerabend nägi
Lisa lugemist autorist: http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Feyerabend
MEETODI VASTU
Katkendid
Analüütiline indeks
Teadus on olemuslikult anarhistlik ettevõtmine: teoreetiline anarhism on inimkonda paremini teeniv ja tõenäolisemalt progressile õhutav kui selle alternatiivid, mis põhinevad seadustel ja korral.
Seda näitab nii ajalooliste episoodide uurimine kui ka idee ja tegevuse vahelise suhte abstraktne analüüs. Ainus printsiip, mis progressi ei pidurda, on: „kõik kõlbab“.
Näiteks võime kasutada hüpoteese, mis räägivad vastu hästi kinnitatud teooriatele ja/või hästi kindlaks tehtud katsetulemustele. Me võime teadust edendada induktsioonivastaselt toimides.
Kooskõlalisuse tingimus, mis nõuab, et uued hüpoteesid oleksid kooskõlas tunnustatud teooriatega, on ebamõistlik, sest ta säilitab vanema teooria, ja mitte parema teooria. Hüpoteesid, mis on vastuolus hästikinnitatud teooriatega, annavad meile tõendmaterjali, mida mingil muul moel pole võimalik hankida. Teooriate vohamine on teadusele kasulik, sest ühetaolisus kahjustab tema kriitikajõudu. Ühetaolisus ohustab ka indiviidi vaba arengut.
Pole ühtki ideed, kui vanaaegne ja absurdne see ka poleks, mis ei suudaks meie teadmisi täiustada. Kogu mõttelugu on teadusesse haaratud ning seda kasutatakse iga üksiku teooria täiustamiseks. Ka poliitilist sekkumist ei lükata tagasi. See võib olla vajalik, et ületada status quo alternatiividele vastupaneva teaduse šovinismi.
Ükski teooria ei ole kunagi kooskõlas kõikide oma valdkonna faktidega, kuid süüdi ei ole alati teooria. Fakte moodustavad vanad ideoloogiad, ja kokkupõrge faktide ja teooriate vahel võib olla progressi tõestuseks. See on ka esimene samm meie katsetes leida printsiipe, mis tuttavate vaatlusmõistete all peidus on.
Säärase katse näitena uurin ma torniargumenti, mida Aristotelese pooldajad kasutasid Maa liikumise ümberlükkamiseks. Selle argumendiga kaasnevad loomulikud tõlgendused – vaatlustega niivõrd tihedalt seotud ideed, et nende olemasolu taipamiseks ja nende sisu kindlakstegemiseks on tarvis spetsiaalseid pingutusi. Galilei tuvastab loomulikud tõlgendused, mis ei ole Kopernikuga kooskõlas, ja asendab need teistega.
Uued loomulikud tõlgendused moodustavad uue ja äärmiselt abstraktse vaatluskeele. Nad tuuakse sisse ja nad varjatakse nii, et asetleidev muutus jääb märkamata (anamneesimeetod). Nende seas on igasuguse liikumise relatiivsuse idee ja tsirkulaarse inertsi seadus.
Esialgseid raskusi, mis muutus põhjustab, leevendavad ad hoc-hüpoteesid, millel osutub mõnikord olevat positiivne funktsioon; nad annavad uutele teooriatele hingamisruumi, ja samuti näitavad nad tulevase uurimistöö suunda.
Peale loomulike tõlgenduste muudab Galilei ka aistinguid, mis näivad Kopernikut ohustavat. Ta möönab, et säärased aistingud on olemas, ta kiidab Kopernikut selle eest, et ta neid ignoreeris, ta väidab, et on need teleskoobi abil kõrvaldanud. Ent ta ei anna mingeid teoreetilisi põhjendusi, miks peaks eeldama, et teleskoop annab taevast tõese pildi.
Ka esialgne kogemus teleskoobiga neid põhjendusi ei anna. Esimesed taevavaatlused teleskoobiga olid ähmased, ebamäärased ja vastuolulised ning ei vastanud sellele, mida igaüks võib palja silmaga näha. Ja ainus teooria, mis oleks võinud aidata eristada teleskoopilisi illusioone tõele vastavatest nähtustest, lükati lihtsa kontrollimisega ümber.
Teiselt poolt on olemas mõned teleskoopilised nähtused, mis ilmselt toetavad Kopernikut. Galilei võtab need nähtused tarvitusele sõltumatu tõendmaterjalina Koperniku kasuks, kuigi olukord on tegelikult selline, et ühel ümberlükatud seisukohal – Koperniku teoorial – on teatud sarnasus nähtustega, mis tekivad teisest ümberlükatud seisukohast – ideest, et teleskoopilised nähtused on taeva tõepärased kujutised. Galilei võidab oma stiili ja kavalate veenmistehnikate pärast, sellepärast, et ta kirjutab itaalia keeles, mitte ladina keeles, ja sellepärast, et ta apelleerib inimestele, kes temperamentselt vastustavad vanu ideid ning nendega seotud teadusestandardeid.
Sääraseid „irratsionaalseid“ toetusmeetodeid on tarvis teaduse eri osade „ebaühtlase arengu” (Marx, Lenin) tõttu. Koperniku õpetus ja teised tänapäeva teaduse olulised komponendid jäid ellu üksnes tänu sellele, et nende minevikus heideti mõistus sageli kõrvale.
Galilei meetod töötab ka teistes valdkondades. Näiteks võin teda kasutada selleks, et elimineerida olemasolevad argumendid materialismi vastu ning teha lõpp filosoofilisele keha ja vaimu probleemile (vastav teaduslik probleem jääb siiski puutumata).
Seni saadud tulemused viitavad sellele, et tuleks kaotada eristus avastuskonteksti ja õigustuskonteksti vahel ning ignoreerida sellega seotud eristust vaatlusterminite ja teoreetiliste terminite vahel. Teaduse praktikas ei mängi rolli kumbki eristus. Katsetel neid peale suruda oleksid katastroofilised tagajärjed.
Lõpuks, arutlus peatükkides 6–13 näitab, et Milli pluralismi Popperi versioon ei ole kooskõlas teaduse praktikaga ning ta hävitaks teaduse sellisel kujul, nagu me teda tunneme. Teaduse olemasolu näitab, et mõistus ei saa olla universaalne ja mõistusevastasust ei saa kõrvaldada. See teaduse joon nõuab anarhistlikku epistemoloogiat. Arusaamine, et teadus ei ole püha ja puutumatu ning et teaduse ja müüdi vaheline vaidlus on lakanud, ilma et keegi oleks võitnud, teeb anarhismi positsiooni veel tugevamaks.
Isegi Lakatosi teravmeelne katse konstrueerida metodoloogiat, mis a) ei anna käske ja ometi b) seab meie tegevustele, mis on suunatud teadmiste rohkendamisele, piiranguid, ei pääse selle järelduse eest. Lakatosi filosoofia näib liberaalsena üksnes sellepärast, et ta on maskeeritud anarhism. Ja tema standardeid, mis on abstraheeritud tänapäeva teadusest, ei saa vaadelda neutraalsete vahekohtunikena vaidlusküsimuses tänapäeva teaduse ning Aristotelese teaduse, müüdi, maagia, religiooni jne vahel.
Peale selle, need standardid, mis toetuvad sisuklasside võrdlusele, ei ole alati rakendatavad. Teatud teooriate sisuklassid on võrreldamatud selles mõttes, et ühegi tavapärase loogilise seose (sisaldumine, välistamine, osaline kattumine) kohta ei saa öelda, et see nende vahel kehtiks. Nii on see siis, kui me võrdleme müüte teadusega. Nii on see ka teaduse kõige edenenumates, kõige üldisemates ning seetõttu kõige mütoloogilisemates osades.
Seega on teadus müüdile palju lähemal, kui mingi teaduslik filosoofia on valmis tunnistama. Ta on üks paljudest mõttevormidest, mis inimene on välja kujundanud, ja mitte tingimata parim. Ta on silmatorkav, käratsev ja jultunud, ent ta on loomupäraselt parem üksnes nende meelest, kes on juba otsustanud teatud ideoloogia kasuks või kes on selle omaks võtnud, ilma et oleks kunagi uurinud selle eeliseid ja piire. Ning kuna ideoloogiate omaksvõtmine ja tagasilükkamine tuleks jätta indiviidile, siis peab järelikult riigi ja kiriku lahutatust täiendama riigi ja teaduse lahutatusega – teadus on kõige hilisem, kõige agressiivsem ja kõige dogmaatilisem religioosne institutsioon. Säärane lahutatus on võib-olla meie ainus šanss jõuda inimlikkuseni, milleks me oleme võimelised, kuid mida me ei ole kunagi täielikult realiseerinud.
Järelsõna
Mõte, et teadus võib käia – ja peab käima – fikseeritud või universaalsete reeglite järgi, on ebarealistlik ja ühtlasi hukutav. Ta on ebarealistlik, sest vaatab liiga lihtsustavalt inimese talentidele ja asjaoludele, mis nende arengut julgustavad või põhjendavad. Ja ta on hukutav, sest katse reegleid peale sundida tõstab tahes-tahtmata meie professionaalset kvalifikatsiooni meie inimlikkuse arvel. Peale selle, see mõte on teadusele kahjulik, sest ta ignoreerib keerulisi füüsilisi ja ajaloolisi tingimusi, mis teaduse muutumist mõjutavad. Ta teeb meie teaduse vähem kohandatavaks ja dogmaatilisemaks: iga metodoloogiline reegel on seotud kosmoloogiliste eeldustega, nii et seda reeglit kasutades peame enesestmõistetavaks, et eeldused on õiged. Naiivne falsifikatsionism peab enesestmõistetavaks, et loodusseadused on nähtavad, mitte peidetud märkimisväärselt suurte häirete alla. Empirism peab enesestmõistetavaks, et meeltekogemus on parem maailma peegel kui puhas mõte. Argumendi kiitus võtab enesestmõistetavana, et Mõistuse kavalused annavad paremaid tulemusi kui meie emotsioonide kontrollimatu mäng. Säärased eeldused võivad olla täiesti usutavad ja koguni tõesed. Ometi tuleks neid aeg-ajalt proovile panna. Nende proovilepanemine tähendab, et me peatame nendega seotud metodoloogiate kasutamise, hakkame teadust teistmoodi tegema ja vaatame, mis saab. Niisugused juhtumiuuringud, nagu eelnevates peatükkides esitatud, näitavad, et säärased proovilepanekud leiavad aset kogu aeg, ja nad räägivad mis tahes reegli universaalse kehtivuse vastu. Kõigil metodoloogiatel on oma piiratus ja ainuke “reegel”, mis alles jääb, on “kõik kõlbab”.
Perspektiivimuutus, mille need avastused on kaasa toonud, viib veel kord teaduse suurepärasuse ammuunustatud probleemi juurde. Ta viib selle juurde esimest korda moodsas ajaloos, sest tänapäeva teadus sai oma vastastest jagu, ta ei veennud neid. Teadus pääses võidule jõuga, mitte argumentidega (eriti tõsi on see endiste asumaade puhul, kus teadus ja vennaliku armastuse religioon toodi sisse enesestmõistetava asjana ning elanikega nõu pidamata ja vaidlemata). Tänapäeval me saame aru, et ratsionalism on teadusega seotud ega saa seetõttu anda mingit abi teaduse ja müüdi vahelises tüliküsimuses ning me teame ka – täiesti teist laadi uurimustest, et müüdid on tohutu palju paremad, kui ratsionalistid on julgenud tunnistada. Seega oleme nüüd sunnitud tõstatama teaduse suurepärasuse küsimuse. Uurimine toob siis ilmsiks, et teadusel ja müüdil on mitmesuguseid osalisi kokkulangevusi, et erinevused, mida me arvame tajuvat, on sageli lokaalsed nähtused, mis mujal võivad muutuda sarnasusteks, ja et fundamentaalsed lahknevused tulenevad erinevatest eesmärkidest, mitte erinevatest meetoditest, mis püüavad saavutada üht ja sama “ratsionaalset” eesmärki (nagu näiteks “progressi” või sisu rohkenemist või “kasvu”).
Et näidata müüdi ja teaduse üllatavaid sarnasusi, arutan lühidalt Robin Hortoni artiklit, mille pealkiri on “Aafrika traditsiooniline mõtlemine ja lääne teadus” (African Traditional Thought and Western Science). Horton uurib Aafrika mütoloogiat ning avastab järgmised jooned: teooria otsing on näilise keerukuse all peituva ühtsuse otsimine. Teooria asetab asjad kausaalsesse konteksti, mis on laiem kui kausaalne kontekst, mida pakub terve mõistus: nii teadus kui ka müüt katavad terve mõistuse teoreetilise pealisehitusega. On erineva abstraktsiooniastmega teooriaid ning neid kasutatakse vastavalt erinevatele seletusnõuetele, mis tekivad. Teooria ehitamine seisneb terve mõistuse objektide purustamises ja elementide taasühendamises teisel moel. Teoreetilised mudelid alustavad analoogiast, kuid tasapisi eemalduvad nad eeskujust, millel analoogia põhines. Ja nii edasi.
Need jooned, mis tulevad ilmsiks juhtumiuuringutest, mis ei ole vähem hoolikad ja üksikasjalised kui Lakatosi omad, kummutavad eelduse, nagu järgiksid teadus ja müüt erinevaid kujundusprintsiipe (Cassirer), nagu toimetaks müüt ilma refleksioonita (Dardel) või ilma spekulatsioonita (Frankfort, aeg-ajalt). Me ei saa omaks võtta ka mõtet, mis leidub Malinowskil, ent ka klassikalistel filoloogidel, nagu näiteks Harrisonil ja Cornfordil, nagu oleks müüdil olemuslikult pragmaatiline funktsioon või nagu ta põhineks rituaalil. Müüt on teadusele palju lähem, kui filosoofilise arutelu põhjal võiks arvata. Ta on teadusele lähem, kui ka Horton ise on valmis tunnistama. Et seda näha, vaadelgem mõningaid nendest erinevustest, mida Horton rõhutab. Hortoni järgi peetakse müüdi keskseid ideid pühaks. Nende ohustamine tekitab ärevust. Peaaegu kunagi ei leia teadmatuse tunnistamist ning sündmused, “mis tõsiselt trotsivad liigitusjooni, mis on määratud kindlaks ühiskonnas, kus nad aset leiavad”, tekitavad “tabureaktsiooni”. Baasuskumusi kaitstakse selle reaktsiooniga ja “teisaste täpsustuste” võtte abil, mis meie terminites on ad hoc-hüpoteeside seeria. Teiselt poolt, teadust iseloomustab olemuslik skeptitsism; “kui ebaõnnestumised hakkavad minema kiireks ja jämedaks, siis teooria kaitsmine vahetub halastamatult teooria ründamisega.” See on võimalik teaduse kui ettevõtmise “avatuse” tõttu, selles sisalduvate ideede pluralismi tõttu ning ka sellepärast, et kui miski trotsib kindlaksmääratud kategooriate süsteemi või ei sobi sellega, siis ta ei ole midagi kohutavat, mis tuleb isoleerida või välja heita. Vastupidi, see on intrigeeriv “nähtus” – lähtekoht ja väljakutse uute klassifikatsioonide ja uute teooriate leiutamiseks. On näha, et Horton on Popperit hästi lugenud. Väliuurimus teaduses endas näitab teistsugust pilti.
Säärane uurimine toob ilmsiks, et kuigi mõned teadlased ehk toimivadki kirjeldatud viisil, käib suur enanik teist teed. Skepsist on minimaalselt. See on suunatud oponentide seisukoha vastu ning omaenda põhiideede väiksemate harude vastu, ent mitte kunagi põhiideede endi vastu. Põhiideede ründamine tekitab tabureaktsioone, mis ei ole nõrgemad, kui on tabureaktsioonid niinimetatud “primitiivsetes ühiskondades”. Baasuskumusi kaitseb see reaktsioon ning kaitsevad ka sekundaarsed täpsustused, nagu nägime, ja kui mõni asi ei sobi kindlaksmääratud kategooriate süsteemi või kui öeldakse, et ta on selle süsteemiga ühitamatu, siis seda peetakse millekski üsna hirmutavaks, või sagedamini, see kuulutatakse lihtsalt olematuks. Ka ei ole teadus valmis tegema “teoreetilist pluralismi uurimise aluseks”. Newton valitses üle 150 aasta, Einstein tõi lühikeseks ajaks sisse liberaalsema vaatekoha ainult selleks, et talle järgneks Kopenhaageni tõlgendus. Teaduse ja müüdi vahelised sarnasused on tõesti hämmastavad.
Kuid need valdkonnad on seotud veel tihedamini. Massiivne dogmatism, mida ma kirjeldasin, ei ole lihtsalt fakt, tal on ka tähtsam funktsioon. Teadus oleks ilma selleta võimatu. “Primitiivsed” mõtlejad ilmutasid paremat arusaamist teadmise loomusest kui nende “valgustatud” filosoofidest rivaalid. Sellepärast tuleb revideerida suhtumist müüdisse, religioonisse, maagiasse, nõidusse ja kõigisse nendesse ideedesse, mille maa pealt kadumist ratsionalistid igatsevad (ilma et nad oleksid neid vaadanudki – tüüpiline tabureaktsioon).
On veel üks põhjus, miks taolist revideerimist on hädasti tarvis. Tänapäeva teaduse tekkimine langeb kokku mittelääne hõimude allasurumisega lääne sissetungijate poolt. Hõime ei suruta mitte üksnes füüsiliselt alla, nad kaotavad ka intellektuaalse sõltumatuse ning neile surutakse peale vennaliku armastuse verejanuline religioon – kristlus. Kõige intelligentsemad liikmed saavad lisatasu: nad pühendatakse lääne ratsionalismi ja selle tipu – lääne ratsionalismi – müsteeriumidesse. Aeg-ajalt tekitab see peaaegu talumatu pinge traditsiooniga (Haiti). Enamasti traditsioon kaob, ilma et seejuures oleks jälgegi argumentidest, saadakse lihtsalt orjadeks nii kehalt kui ka vaimult. Tänapäeval võtab see sündmuste käik vastupidise suuna – küll suure vastumeelsusega, kuid siiski. Vabadus võidetakse tagasi, vanad traditsioonid taasavastatakse nii Läänemaade vähemuste seas kui ka mittelääne kontinentide suurearvulise elanikkonna seas. Ent teadus on ikka veel ülemvalitseja. Ta on ülemvalitseja sellepärast, et teaduse praktiseerijad ei suuda mõista ega taha andestada erinevaid ideoloogiaid; sellepärast, et neil on võim oma soove peale sundida; ja sellepärast, et nad kasutavad seda võimu, täpselt samuti nagu nende eelkäijad kasutasid oma võimu, et suruda kristlust peale rahvastele, keda nad oma vallutustel kohtasid. Nii et kuigi ameeriklane võib tänapäeval valida mis tahes religiooni, ei ole tal siiski lubatud nõuda, et lapsed õpiksid koolis teaduse asemel maagiat. On küll riigi ja kiriku lahutatus, kuid ei ole riigi ja teaduse lahutatust.
Ja ometi ei ole teadusel suuremat autoriteeti kui mis tahel muul eluvormil. Tema eesmärgid ei ole kindlasti tähtsamad kui eesmärgid, mis suunavad elu religioosses kogukonnas või hõimus, mida ühendab müüt. Igal juhul pole neil mingit õigust piirata niisuguse vaba ühiskonna liikmete elu, mõtteid ja haridust, kus igaühel peaks olema õigus ise otsustada ja elada kooskõlas sotsiaalsete uskumustega, mis tema meelest on kõige aktsepteeritavamad. Riigi ja kiriku lahutatust tuleb seetõttu täiendada riigi ja teaduse lahutatusega.
Pole vaja karta, et see lahutatus viib tehnika kokkukukkumiseni. Alati saab olema inimesi, kes parema meelega on teadlased kui oma saatuse peremehed ning kes rõõmuga alluvad kõige nurjatumale (intellektuaalsele ja institutsionaalsele) orjusele, kui ainult neile hästi makstakse ning kui ainult läheduses on inimesi, kes nende töid uurivad ning neile kiitust laulavad. Kreeka arenes ja edenes seetõttu, et ta sai toetuda tahtmatute orjade teenustele. Meie hakkame arenema ja edenema ülikoolides ja laborites töötavate arvukate orjade abiga, kes varustavad meid ravimite, bensiini, elektri, aatomipommide, külmutatud lõunate ning aeg-ajalt mõne huvitava muinasjutuga. Me hakkame neid orje hästi kohtlema, me hakkame neid isegi kuulama, sest neil on aeg-ajalt rääkida meile mõned huvitavad lood, kuid me ei hakka lubama neil oma ideoloogiat “progressiivsete” haridusteooriate maski all peale suruma. Me ei hakka neil lubama jutustada teaduse väljamõeldisi, just nagu need oleksid ainsad olemasolevad faktiväited. Säärane teaduse ja riigi lahutatus on võib-olla ainus šanss saada üle meie teaduse ja tehnika ajastu palavikulisest barbaarsusest, et jõuda inimlikkuseni, milleks me oleme võimelised, kuid mida me ei ole kunagi täielikult realiseerinud. Sellepärast vaatame lõpetuseks üle argumendid, mida säärase pritseduuri kasuks võib tuua.
20. sajandi teaduse kuvandi teadlaste ja võhikute silmis määravad säärased tehnikaimed nagu värvustelevisioon, võtted Kuust ja infrapunaahi ning ka pisut ebamäärane, kuid siiski üsna mõjukas kuuldus või muinasjutt selle kohta, kuidas neid imesid tehakse.
Selle muinasjutu järgi tuleneb teaduse edukus leidlikkuse ja kontrolli peenest, kuid hoolikalt tasakaalustatud kombinatsioonist. Teadlastel on ideed. Ja neil on spetsiaalsed meetodid ideede täiustamiseks. Teaduse teooriad on läbinud meetodi kontrolli. Nad seletavad maailma paremini kui ideed, mis seda kontrolli pole edukalt läbinud.
See muinasjutt seletab, miks tänapäeva ühiskond kohtleb teadust erilisel viisil ning miks ta annab sellele privileege, mida teistel institutsioonidel ei ole.
Ideaalis on tänapäeva riik ideoloogiliselt neutraalne. Religioonil, müüdil ja eelarvamustel on küll mõju, kuid ainult kaudsel moel, poliitiliselt mõjukate parteide vahendusel. Ideoloogilised printsiibid võivad valitsemisstruktuuri siseneda, kuid ainult enamushääletuse kaudu, ja pärast pikka diskussiooni võimalike tagajärjede üle. Peamisi usundeid õpetatakse meie koolides ajalooliste nähtustena. Neid õpetatakse tõe osadena ainult juhul, kui vanemad nõuavad otsesemat õpetamisviisi. Laste usuline haridus on nende otsustada. Ideoloogiad ei saa rohkem rahalist toetust kui parteid ja eragrupid. Riik ja ideoloogia, riik ja kirik, riik ja müüt on hoolikalt lahutatud.
Ent riik ja teadus teevad tihedat koostööd. Tohutuid summasid kulutatakse teaduslike ideede täiustamisele. Teadusfilosoofia-taolised värd-alad, mille arvel pole ühtainustki avastust, lõikavad teaduste buumist kasu. Isegi inimsuhetega tegeldakse teaduslikult, nagu näitavad haridusprogrammid, vanglareformide ettepanekud, sõjaväe väljaõpe ja nii edasi. Peaaegu kõik teadusharud on meie koolides kohustuslikud ained. Kuigi kuueaastase lapse vanemad võivad otsustada lasta talle õpetada protestantismi algeid või judaismi algeid või jätta usuõpetus hoopis ära, puudub neil selline vabadus teaduste puhul. Füüsikat, astronoomiat ja ajalugu peab õppima. Neid ei saa asendada maagia, astroloogia ning legendide õppimisega.
Ja ei rahulduta füüsika (astronoomia, ajaloo jne) faktide ja printsiipide pelgalt ajaloolise esitamisega. Ei öelda: mõned inimesed usuvad, et Maa tiirleb ümber Päikese, teised aga usuvad, et Maa on õõneskera, mille sees on Päike, planeedid ja kinnistähed. Öeldakse: Maa tiirleb ümber Päikese – kõik muu on puhas jama.
Lõpuks, see viis, kuidas me teaduslikke ideid omaks võtame või tagasi lükkame, on radikaalselt erinev demokraatlikest otsustamisprotseduuridest. Me võtame omaks teaduslikke seadusi ja teaduslikke fakte, me õpetame neid oma koolides, me teeme neist tähtsate poliitiliste otsuste aluse, kuid me pole kunagi allutanud neid hääletusele. Teadlased ei alluta neid hääletusele – või nii nad igatahes ütlevad – ja võhikud neid kindlasti hääletusele ei alluta. Komkreetseid ettepanekuid aeg-ajalt arutatakse, ja tehakse ettepanek asi hääletusele panna. Ent see protseduur ei laiene üldistele teooriatele ja teaduslikele faktidele. Tänapäeva ühiskond ei ole koperniklik mitte sellepärast, et koperniklus oleks hääletusele pandud, demokraatlikule debatile allutatud ning seejärel lihthäälteenamusega sisse hääletatud; ta on “koperniklik” sellepärast, et teadlased lihtsalt on Koperniku pooldajad, ning sellepärast, et nende kosmoloogia võetakse omaks sama ebakriitiliselt, nagu kunagi võeti omaks piiskoppide ja kardinalide kosmoloogia.
Isegi julged ja revolutsioonilised mõtlejad teevad kummarduse teaduse arvamusele. Kropotkin tahab kõik olemasolevad institutsioonid laiali saata – aga teadust ta ei puutu. Ibsen läheb tänapäeva inimsuse paljastamisega väga kaugele – aga ometi jätab ta teaduse tõe mõõdupuuks. Evans-Pritchard, Lévi-Strauss ja teised on tunnistanud, et “lääne mõtlemine” ei ole kaugeltki mitte inimkonna arengu ülsildane tipp, seda vaevavad probleemid, mida teistes ideoloogiates ei leidu – kuid kõigi mõtlemisvormide relativiseerimisel jätavad nad teaduse välja. Isegi nende meelest on teadus neutraalne struktuur, mis sisaldab positiivset teadmist, mis on sõltumatu kultuurist, ideoloogiast ja eelarvamustest.
Teaduse säärase erikohtlemise põhjuseks on muidugi meie väike muinasjutt: kui teadus on leidnud meetodi, mis muudab ideoloogiliselt saastunud ideed tõesteks ja kasulikeks teooriateks, siis ta ei ole tõesti kõigest ideoloogia, vaid kõikide ideoloogiate objektiivne mõõdupuu. Sel juhul ta ei allu riigi ja ideoloogia lahutatuse nõudele.
Aga see muinasjutt on väär, nagu nägime. Pole olemas spetsiaalset meetodit, mis edu tagaks või tõenäoliseks teeks. Teadlased ei lahenda probleeme mitte sellepärast, et neil oleks võlukepike – metodoloogia või ratsionaalsuse teooria – vaid sellepärast, et nad tunnevad olukorda päris hästi; sellepärast, et nad ei ole rumalad (kuigi nüüdsel ajal, kui igaüks võib saada teadlaseks, on see üsna kaheldav); ja sellepärast, et ühe koolkonna liialdusi tasakaalustavad peaaegu alati mõne teise koolkonna liialdused. (Pealegi, teadlased lahendavad oma probleeme harva, nad teevad palju vigu ja paljud nende lahendused on täitsa kasutud.) Õigupoolest on vaevalt mingi erinevus protsessil, mis viib uue teadusliku seaduse väljakuulutamisele, ja protsessil, mis eelneb uue seaduse vastuvõtmisele ühiskonnas: informeeritakse kõiki kodanikke või neid, keda see vahetult puudutab, kogutakse “fakte” ja eelarvamusi, arutatakse asja ning lõpuks hääletatakse. Ent kui demokraatlik riik näeb veidi vaeva selle protsessi selgitamisega, et igaüks sellest aru saaks, siis teadlased varjavad või väänavad seda, et kohandada seda oma sektihuvidega.
Ükski teadlane ei tunnista, et tema alal mängib mingit rolli hääletamine. Otsustavad ainult faktid, loogika ja metodoloogia – seda ütleb meile muinasjutt. Aga kuidas faktid jutustavad? Mis on nende funktsioon teadmiste edendamisel? Me ei saa oma teooriaid nendest tuletada. Me ei saa anda negatiivset kriteeriumi, öeldes näiteks, et head teooriad on need teooriad, mida on võimalik ümber lükata, kuid millele ükski fakt veel vastu ei räägi. Falsifikatsiooniprintsiip, mis kõrvaldab teooriad sellepärast, et nad ei vasta faktidele, peaks kõrvaldama kogu teaduse (või peaks möönma, et suured osad teadusest ei ole ümberlükatavad). Ka vihje, et hea teooria seletab rohkem kui tema rivaalid, ei ole realistlik. Tõsi küll, uued teooriad sageli ennustavad uusi asju – kuid peaaegu alati juba teadaolevate asjade arvel. Kui rääkida loogikast, siis me saame aru, et teaduse praktikas ei ole täidetud lihtsamadki nõuded, ja materjali keerukuse tõttu ei saagi olla täidetud. Ideed, mida teadlased kasutavad tuntu esitamiseks ja tundmatu juurde minemiseks, on harva kooskõlas loogika ja puhta matemaatika rangete ettekirjutustega, ning katse neid kooskõlla viia jätaks teaduse ilma elastsusest, ilma milleta progress pole saavutatav. Me näeme: faktid üksinda pole küllalt tugevad, et sundida meid omaks võtma või tagasi lükkama teaduslikke teooriaid, sest nad jätavad liiga palju mõtlemisruumi; loogika ja metodoloogia elimineerivad liiga palju, nad on liiga kitsad. Nende kahe äärmuse vahel on alati muutuv inimeste ideede ja soovide valdkond. Ja kui edukaid käike teaduse mängus (“edukaid” teadlaste endi seisukohast) detailsemalt analüüsida, siis ilmnebki, et jääb suur vaba ruum, mis nõuab ideede paljust ja lubab demokraatlike protseduuride (arutelu ja hääletamine) rakendamist, kuid mille tegelikult suleb võimupoliitika ja propaganda.
Siin omandabki otsustava funktsiooni muinasjutt spetsiaalsest meetodist. See varjab otsustamisvabadust, mis loovteadlastel ja avalikkusel on isegi kõige rangemates ja edasijõudnumates teaduse osades, deklameerides “objektiivseid” kriteeriume ning seega kaitstes suuri ninasid (Nobeli auhinna laureaate; laboratooriumide, American Medical Association’i taoliste organisatsioonide, spetsiaalsete õppeasutuste juhte; “õpetajaid” [educators]) massidest (võhikutest; mitteteaduslike valdkondade asjatundjatest; teiste teadusharude asjatundjatest): arvesse tulevad ainult need kodanikud, kes alluvad teadusinstitutsioonide survele (nad on läbi teinud pika haridusprotsessi), kes on sellele survele alla jäänud (nad on eksamid edukalt sooritanud) ja kes on nüüd muinasjutu tõesuses kindlalt veendunud. Nii ongi teadlased iseennast ja kõiki teisi oma tegevuse asjus petnud, kuid ilma mingi tegeliku kahjuta: neil on rohkem raha, rohkem autoriteeti ja rohkem seksapiili, kui nad väärt on, ning kõige rumalamaid protseduure ja kõige naeruväärsemaid tulemusi nende valdkonnas ümbritseb suurepärasuse aura. On aeg nende mõõtmeid kärpida ning anda neile ühiskonnas tagasihoidlikum koht.
See nõuanne, mida üksnes vähesed meie hästi elavatest kaasaegsetest on valmis kuulda võtma, paistab olevat vastuolus teatavate lihtsate ja tuntud faktidega.
Kas pole mitte fakt, et õppinud arstil on parem varustus haiguse diagnoosimiseks ja ravimiseks kui võhikul või primitiivse ühiskonna nõidarstil? Kas pole mitte fakt, et epideemiad ja ohtlikud üksikhaigused kadusid alles siis, kui algas moodne meditsiin? Kas me ei pea mitte tunnistama, et tehnika on moodsa teaduse tekkimisest saadik teinud tohutuid edusamme? Ja kas pole mitte võtted Kuust teaduse suurepärasuse väga muljetavaldav ja salgamatu tõestus? Need on mõned küsimustest, mis heidetakse jultunud kelmile, kes söandab teaduste eriseisundit kritiseerida.
Need küsimused saavutavad oma poleemilise eesmärgi ainult juhul, kui eeldatakse, et teaduse tulemused, mida mitte keegi ei hakka eitama, on sündinud ilma igasuguse abita mitteteaduslikelt elementidelt ning neid pole ka võimalik sääraste elementide lisamise teel täiustada. Niisugustel “mitteteaduslikel” protseduuridel nagu nõidade ja tarkade taimetarkus, müstikute astronoomia ning haigete ravimine primitiivsetes ühiskondades pole mingit väärtust. Ainuüksi teadus annab kasuliku astronoomia, tõhusa meditsiini, usaldusväärse tehnoloogia. Samuti peab eeldama, et teadus võlgneb oma edu õigele meetodile, mitte pelgalt õnnelikule juhusele. Progressini ei viinud mitte õnnestunud kosmoloogiline äraarvamine, vaid andmete õige ja kosmoloogiliselt neutraalne käsitsemine. Sellised on eeldused, mis on vajalikud, et anda neile küsimustele poleemiline jõud, mis neil peaks olema. Mitte ükski neist eeldustest ei pea lähemale uurimisele vastu.
Moodne astronoomia algas Koperniku katsest kohandada Philolaose vanad ideed astronoomiliste ennustuste vajadustele.
Philolaos ei olnud täppisteadlane, ta oli segase peaga pütaagorlane, nagu nägime, ja tema õpetuse järelmeid nimetas Ptolemaiose-sugune astronoom “uskumatult naeruväärseteks”. Isegi Galilei, kellel oli ees Philolaose variant, mida Kopernik oli palju täiustanud, ütleb: “Pole piiri minu hämmastusel, kui ma mõtlen, et Aristarchos ja Kopernik suutsid mõistuse panna jagu saama tajust, et viimasest hoolimata sai esimene nende uskumise emandaks (Dialoog, 328). “Taju” tähendab siin kogemusi, mida Aristoteles ja teised olid kasutanud näitamaks, et Maa peab paigal seisma. “Mõistus”, mille Kopernik nende argumentidele vastandab, on Philolaose väga müstiline mõistus koos sama müstilise usuga (“müstilise” tänapäeva ratsionalistide seisukohast) ringliikumise fundamentaalsesse iseloomusse. Ma näitasin, et moodne astronoomia ja moodne dünaamika ei oleks saanud edeneda ilma veeuputuse-eelsete ideede niisuguse ebateadusliku kasutamiseta.
Kui astronoomia lõikas kasu pütaagorlusest ning Platoni armastusest ringide vastu, siis meditsiin lõikas kasu taimetarkusest, psühholoogiast, metafüüsikast, nõidade, ämmaemandate, tarkade ja rändrohukaupmeeste füsioloogiast. On teada, et 16. ja 17. sajandi meditsiin oli küll teooria poolest hüpertroofiline, kuid üsna abitu haiguse palge ees (ja jäi selliseks ka pikka aega pärast “teadusrevolutsiooni”). Paracelsuse-taolised uuendajad otsisid abi varasematelt ideedelt ning täiustasid meditsiini. Igal pool rikastavad teadust mitteteaduslikud meetodid ja mitteteaduslikud tulemused, kuna aga protseduurid, mida sageli on peetud teaduse olemuslikeks osadeks, on rahumeeli ära jäetud ning nendest on mööda mindud.
See protsess ei piirdu moodsa teaduse varase ajalooga. See ei tulene lihtsalt 16. ja 17. sajandi teaduse primitiivsest seisundist. Isegi tänapäeval võib teadus kasu lõigata mitteteaduslike koostisosade lisamisest, ja teebki seda. Üks näide, mida arutasime ülalpool, 4. peatükis, on traditsioonilise meditsiini taaselustamine kommunistlikus Hiinas. Kui kommunistid viiekümnendatel aastatel sumdisid haiglaid ja meditsiiniõppeasutusi õpetama ideid ja meetodeid, mis sisalduvad Kollase Keisri sisemeditsiini õpikus, ja kasutama neid patsientide ravimisel, siis paljud Lääne asjatundjad (sealhulgas Eccles, üks “Popperi rüütlitest”) olid kohkunud ja ennustasid hiina meditsiini allakäiku. Tegelikult läks otse vastupidi. Nõelravi, pujuravi ja pulsidiagnostika on viinud uute taipamisteni, uute ravimeetoditeni ning uute probleemideni nii lääne kui ka hiina arsti jaoks.
Ja need, kellele ei meeldi, et riik teaduse asjadesse sekkub, meenutagu teaduse mastaapset šovinismi: enamiku teadlaste jaoks tähendab “vabadus teadusele” vabadust indoktrineerida mitte ainult neid, kes nendega on ühinenud, vaid ka ülejäänud ühiskonda. Muidugi – mitte iga teaduslike ja mitteteaduslike elementide segamine ei ole edukas (näide: Lõssenko). Ent ka teadus ei ole alati edukas. Kui segusid tuleb vältida sellepärast, et nad aeg-ajalt ebaõnnestuvad, siis ka puhast teadust (kui niisugune asi on olemas) tuleb vältida. Lõssenko juhtumil ei tekita vastuseisu mitte riigi sekkumine, vaid totalitaarne sekkumine, mis oponendi tapab, selle asemel et lasta tal oma teed minna.
Lisades sellele tähelepanekule arusaamise, et teadusel puudub spetsiaalne meetod, jõuame tulemusele, et teaduse ja mitteteaduse lahutamine ei ole mitte üksnes kunstlik, vaid ka teadmiste edenemisele kahjulik. Kui me tahame loodust mõista, kui me tahame vallata oma füüsilist ümbrust, siis me peame kasutama kõiki ideid, mitte üksnes väikest valikut neist. Ent väide, et väljaspool teadust ei ole teadmist – extra scientiam nulla salus – ei ole midagi muud kui mugav muinasjutt. Primitiivsetel hõimudel on detailsemad loomade ja taimede klassifikatsioonid kui tänapäeva teaduslikul zooloogial ja botaanikal, nad tunnevad arstimeid, mille tõhusus arste hämmastab (kuna aga farmaatsiatööstus haistab siin juba uut sissetulekuallikat), neil on kaasinimeste mõjutamiseks vahendid, mida teadus on kaua aega pidanud olematuks (voodoo), nad lahendavad keerulisi ülesandeid viisil, mida veel päriselt ei mõisteta (püramiidide ehitamine; polüneeslaste retked), vanemal kiviajal oli olemas kõrgelt arenenud ja rahvusvaheliselt tuntud astronoomia, see astronoomia nii vastas faktidele kui ka oli emotsionaalselt rahuldustpakkuv, see lahendas nii füüsilisi kui ka sotsiaalseid probleeme (sama ei saa öelda tänapäeva astronoomia kohta) ning seda kontrolliti väga lihtsalt ja teravmeelselt (kiviobservatooriumid Inglismaal ja Vaikse ookeani lõunaosas; astronoomiakoolid Polüneesias; detailsemat käsitlust ja viiteid kõikide nende väidete kohta vaata minu tööst Einführung in die Naturphilosophie). Oli loomade kodustamine, külvikordadega põllumajanduse leiutamine, aretati uut tüüpi taimi ja neid hoiti puhastena võõrviljastuse hoolika vältimise teel, on leiutised keemias, on hämmastav kunst, mida võib võrrelda praeguste parimate saavutustega. Tõsi küll, ei olnud kollektiivseid Kuu peal käimisi, kuid üksikud imdiviidid tõusid trotsides suuri ohte oma hingele ja meeletervisele sfäärist sfääri, kuni nad olid lõpuks silmitsi Jumala endaga kogu tema hiilguses, kuna aga teised muutusid loomadeks ja tagasi inimesteks. Igal ajal lähenes inimene oma ümbrusele pärani silmadega ja viljaka intellektiga, kõikidel aegadel tegi ta uskumatuid avastusi, kõikidel aegadel on meil tema ideedest õppida.
Teiselt poolt, tänapäeva teadus ei ole üldsegi nii keeruline ja nii täiuslik, nagu teaduse propaganda tahab meid uskuma panna. Niisugune valdkond nagu meditsiin või füüsika või bioloogia näib keerulisena üksnes sellepärast, et seda õpetatakse halvasti, standardsed õppevahendid on täis ülearust materjali ning õppimist alustatakse liiga vanalt. Sõja ajal, kui Ameerika armeel oli väga ruttu tarvis arste, oli äkki võimalik lühendada meditsiinilist koolitust poolele aastale (ent vastavad õpikud on ammu kadunud. Sõja ajal võib teadust lihtsustada. Rahu ajal nõuab teaduse prestiiž suuremat keerukust). Ja kui sageli juhtub, et võhik näitab asjatundja uhkele ja upsakale arvamusele koha kätte! Arvukad leiutajad on ehitanud “võimatuid” masinaid. Advokaadid näitavad ikka ja jälle, et ekspert ei tea, millest ta räägib. Teadlased, eriti arstid, jõuavad sageli erinevatele tulemustele, nii et haige sugulastele (või teatud piirkonna elanikele) jääb otsustada, millist protseduuri rakendada. Kui sageli täiustavad teadust ja pööravad seda uude suunda mitteteaduslikud mõjud! Meie, vaba ühiskonna kodanikud, peame kas vastu rääkimata aktsepteerima teaduse šovinismi või sellest avaliku tegevuse vastukaaluga jagu saama. Avalikku tegevust kasutasid teaduse vastu kommunistid Hiinas viiekümnendatel aastatel, ja seda kasutasid jälle, väga teistsugustel asjaoludel, mõned evolutsiooni vastased seitsmekümnendatel aastatel Californias. Järgigem nende eeskuju ning vabastagem ühiskond ideoloogiliselt kivistunud teaduse lämmatavast haardest, nii nagu meie esivanemad vabastasid meid Ühe Tõese Religiooni lämmatavast haardest!
Tee selle eesmärgi poole on selge. Teadus, mis kangekaelselt väidab, et ta valdab ainsat õiget meetodit ning ainsaid aktsepteeritavaid tulemusi, on ideoloogia ning tuleb lahutada riigist, ja eriti haridusprotsessist. Seda võib õpetada, kuid üksnes nendele, kes on otsustanud just selle ebausu enda omaks teha. Teiselt poolt, teadus, mis on säärased totalitaarsed pretensioonid kõrvale heitnud, ei ole enam sõltumatu ja eneseküllane, ja seda saab õpetada paljudes eri kombinatsioonides (müüt ja tänapäeva kosmoloogia on võib-olla üks säärane kombinatsioon). Muidugi on igal tegevusalal õigus nõuda, et selle praktiseerijad oleksid spetsiaalsel viisil ette valmistatud, ja see võib isegi nõuda mingi kindla ideoloogia aktsepteerimist (vähemalt mina ei ole selle poolt, et valdkondi niiviisi hõrendada, et nad muutuvad üksteisega üha sarnasemaks; kellele tänapäeva katoliiklus ei meeldi, peaks selle maha jätma ning hakkama protestandiks või ateistiks, selle asemel et teda ruineerida sääraste mõttetute muudatustega nagu rahvakeelne missa). See kehtib füüsika puhul samamoodi nagu religiooni või prostitutsiooni puhul. Aga niisugustel spetsiaalsetel ideoloogiatel, niisugustel spetsiaalsetel oskustel ei ole kohta üldhariduse protsessis, mis valmistab kodanikku ette tema rolliks ühiskonnas. Küps kodanik ei ole inimene, keda on õpetatud spetsiaalse ideoloogia, näiteks puritaanluse või kriitilise ratsionalismi raames ning kes nüüd kannab seda ideoloogiat endaga kaasas nagu intellektuaalset kasvajat, küps kodanik on isik, kes on õppinud ise otsustama ning kes siis on otsustanud selle kasuks, mida ta arvab endale kõige paremini sobivat (ta ei lange esimese ideoloogilise tänavalauliku küüsi, keda ta juhtub kohtama) ning kes on seetõttu võimeline teadlikult valima tegevusala, mis tundub talle olevat kõige ligitõmbavam, mitte see ei neela teda alla. Et valmistuda valikuks, õpib ta tähtsamaid ideoloogiaid ajalooliste nähtustena, ta õpib teadust ajaloolise nähtustena, mitte ühe ja ainsa mõistliku viisina mingile probleemile läheneda. Ta õpib seda koos teiste muinasjuttudega, nagu näiteks “primitiivsete” ühiskondade müütidega, nii et tal on vajalik informatsioon vaba otsuseni jõudmiseks. Seda laadi üldhariduse oluline osa on tutvus kõige väljapaistvamate propagandistidega kõikidel aladel, nii et õpilane saab üles ehitada vastupanu igasugusele propagandale, sealhulgas argumendiks nimetatavale propagandale. Alles pärast sellist karastavat protseduuri kutsutakse teda võtma seisukoht irratsionalismi ja ratsionalismi, teaduse ja müüdi, teaduse ja religiooni küsimuses. Tema otsus teaduse kasuks – kui otsustada, et ta valib teaduse – on sel juhul palju “ratsionaalsem” kui mis tahes otsus teaduse kasuks tänapäeval on. Igal juhul – teadus ja koolid on siis sama hoolikalt lahutatud nagu religioon ja koolid praegu. Teadlased osaleksid siis muidugi riiklikes otsustes, sest kõik osaleksid nendes. Ent neile ei antaks ülekaalukat autoriteeti. Fundamentaalseid küsimusi, nagu kasutatavad õpetamismeetodid või evolutsiooniteooria ja kvantmehhaanika taoliste uskumuste tõesust otsustaksid siis kõikide asjaosaliste hääled, mitte praeguse metodoloogia taga peituvate suurte ninade autoriteet. Pole vaja karta, et niisugune ühiskonnakorraldus viib ebasoovitavate tagajärgedeni. Teadus ise kasutab hääletamise ja arutelu meetodit, kuigi ta ei saa selle mehhanismist selgelt aru ning ta teeb seda väga kallutatult. Ent meie uskumuste ratsionaalsus kasvaks kindlasti märgatavalt.
