Hiljuti lugesin üht Rain Lõhmuse artiklit, kus ta ütles kuldsed sõnad: "Ühel hetkel, kui me päris vanad oleme ja varsti surema hakkame, siis teadvustame, et kõik on möödas ja mitte midagi ei ole võimalik enam muuta. Meil on ainult mälestused. Just seetõttu on kõige olulisem kollektsioneerida häid mälestusi". Sarnastele järeldustele jõudis ka austraallanna Bronnie Ware hoolitses halastajaõena surijate eest ja avaldas raamatu, kus toob välja viis asja, mida inimesed surres kõige enam kahetsevad.
Bronnie Ware töötas palju aastaid lootusetute haigetega, hoolitsedes koju surema saadetud patsientide eest. Ta oli inimestega koos nende elu viimased kolm kuni kaksteist nädalat.
“Inimesed kasvasid sisemiselt märkimisväärselt, kui sattusid silmitsi iseenda surelikkusega,” kirjutab Ware. “Õppisin hindama inimeste võimet areneda, mõned muutused olid lausa vapustavad. Inimesed kogesid eri emotsioone: eitust, hirmu, viha, kahetsust, veel eitust ja lõpuks leppimist. Kõik mu patsiendid leidsid enne siit ilmast lahkumist rahu, iga viimane kui üks.”
Ent kui Ware uuris oma patsientidelt, kas nad kahetsevad midagi või teeksid võimalusel midagi oma elus teisiti, kordusid ikka ühed ja samad vastused. Ware võttis need kahetsused kokku raamatusse, mida allpool põgusalt refereerime. Viis sagedamini esinenud teemat olid järgmised.
1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte, nagu oleksin ise tahtnud
“See oli kõige levinum kahetsus. Kui inimesed mõistsid, et elu on peaaegu läbi, ja vaatasid sellele selge pilguga tagasi, nägid nad, kui paljud unistused olid jäänud täitumata. Enamikul ei täitunud pooledki unistused. Nad surid teadmisega, et see oli nende endi valikute tagajärg.
Inimesed peaksid oma eluteel püüdlema vähemalt mõne unistuse täitmise poole. Sellega ei saa lõpmatult venitada — kui tervis on läinud, on juba hilja. Vähesed teadvustavad, et vabaduse annab just tervis.”
2. Töötasin liiga palju
“Seda ütlesid kõik meessoost patsiendid, kes ei saanud piisavalt osa oma järeltulijate lapsepõlvest või elukaaslase seltsist. Huvitaval kombel kahetsesid liigset tööle pühendumist ka naised, ehkki enamik neist olid vanemast generatsioonist ja paljud ei käinud üldse tööl.
Aga kuidas liigset töötamist vältida? Lihtsustades oma elu ja tehes teadlikke valikuid, võib hakkama saada väiksema sissetulekuga. Kui niiviisi oma elu ümber “ruumi tekitada”, muudab see inimese õnnelikumaks ja avatumaks uutele võimalustele, mis muutunud eluviisiga paremini sobivad.”
3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada
“Paljud inimesed varjasid oma tundeid, et teistega mitte tülli minna. Selle tulemusel pidid nad leppima keskpärase eluga ega saanud kunagi inimesteks, kelleks oleksid olnud võimelised arenema. Paljudel põhjustas hinge kogutud kibestumine koguni haigusi.
Kuigi inimesed võivad alguses pahaks panna, kui me muudame oma eluviisi ja hakkame ausalt rääkima, siis kokkuvõttes tõstab see suhtluse täiesti uuele ja tervemale tasemele. Või kaotab meie elust ebaterve suhte. Mõlemal juhul saame sellest ainult võita.”
4. Kaotasin kontakti sõpradega
“Tihtipeale ei mõistnud inimesed kuni viimaste elunädalateni vanade sõprade väärtust, aga alati polnud võimalik neid enam üles leida. Inimesed kahetsesid sügavalt, et ei kulutanud õigel ajal headele sõpradele aega ja tähelepanu, mida nood oleksid väärinud. Surres tunnevad kõik sõpradest puudust.
Kui seisad surmaga silmitsi, kaovad ebaolulised detailid. Inimesed soovivad, et nende rahaasjad oleksid nii korras kui võimalik. Kuid tegelikult pole ei raha ega staatus olulised. Vanas eas hakkavad inimesed tahtma, et asjad oleksid korras nende jaoks, keda nad armastavad. Kahjuks on nad ise siis tavaliselt juba liiga haiged ja vaevatud, et midagi ära teha.”
5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla
“Seda ütlesid surijad üllatavalt sageli. Paljud ei saanud viimase hetkeni aru, et õnnelik olemine on valik. Harjumuspärase käitumise petlik mugavus varjutas nii nende emotsioone kui ka füüsilist elu. Hirm muutuste ees pani nad teiste — ja iseendi ees rahulolu teesklema, ehkki sügaval sisimas tahtsid nad siiralt naerda ja rumalusi teha.
Surivoodil mõtled sa kõige vähem sellele, mida teised sinust arvavad. Mõtled, et oleks tore, kui saaks kordki veel lasta asjadel omasoodu minna ja naeratada. Aga seda peaks tegema kaua aega enne seda, kui sa surema hakkad.”
Inglise keelest tõlkinud Askur Alas
Artikli allikas www.ekspress.ee
Artikli allikas www.ekspress.ee
